Teisipäev, 8.veebruar 2005. I wanna go home. Oh just let me go home.
Elu ikka oskab juhatada otse sita sisse astuma.
Nagu täna. Läksin eelmise töökoha kolleegide juurde. Noh, kolleegide, kes ei ole otseselt kolleegid vaid selline kõrvalosakond-kolleegid. Astun kabinetti, inimesed istuvad suhteliselt rõõmsal moel vesteldes ümber laua, söögid-joogid ees. Ma kohe küsisin, et ohohh!, kellele ma õnne peaks soovima. Kui küsimuse ära olin küsinud, nägin laua otsas (mis jäi natuke ukse taha) põlemas küünalt, mille ümber must lint ja kõrval kellegi foto. Ja siis mees, keda pidasin sünnipäevalapseks, kuna ta oli ainukesena ülikonnas, ütles, et tal isa peied. Et isa maeti eile. Nüüd istutakse töökaaslastega ja... jah.
Milline on ametiasutuses sellise olukorra tekkimise tõenäosusprotsent? 1? 0,01?
Mul oli hiljem nii paha olla, et ma ei suutnud lõunat süüa. See on vahetevahel erinevate asjade kokkulangemine lihtsalt.
Ma olen küll suur poiss, aga vahetevahel on ikka isu nutta. Isegi mitte enda pärast, vaid inimeste ja maailma ja kurbuse ja õnne ja lootusetuse ja igatsuse ja armastuse ja inglite ja muusika ja filmide ja raamatute ja loojuva päikese ja lumesätenduse ja jaheda toa ja ilu pärast.
Oma väikese õe pärast olen nii rõõmus. Kaaneni täidetud vanema venna uhkusega. Ma nii tahaks, et tal hästi läheks. Mitte ainult selle modellivärgiga, vaid üleüldse. Ma tahaks, et ta oleks kogu aeg hästi õnnelik, ja et temani ulatuks kõik, mida ta igatseb ja ihkab. Ja et ta leiaks suureks saades selle inimese, keda armastada ja kes teda tingimusteta armastaks, kellega koos tal oleks soe ja et nad teineteisest lahus olles teineteist hulluksminemiseni igatseksid.
See selge päeva loojang muudab mu kohutavalt melanhoolseks.
Nagu täna. Läksin eelmise töökoha kolleegide juurde. Noh, kolleegide, kes ei ole otseselt kolleegid vaid selline kõrvalosakond-kolleegid. Astun kabinetti, inimesed istuvad suhteliselt rõõmsal moel vesteldes ümber laua, söögid-joogid ees. Ma kohe küsisin, et ohohh!, kellele ma õnne peaks soovima. Kui küsimuse ära olin küsinud, nägin laua otsas (mis jäi natuke ukse taha) põlemas küünalt, mille ümber must lint ja kõrval kellegi foto. Ja siis mees, keda pidasin sünnipäevalapseks, kuna ta oli ainukesena ülikonnas, ütles, et tal isa peied. Et isa maeti eile. Nüüd istutakse töökaaslastega ja... jah.
Milline on ametiasutuses sellise olukorra tekkimise tõenäosusprotsent? 1? 0,01?
Mul oli hiljem nii paha olla, et ma ei suutnud lõunat süüa. See on vahetevahel erinevate asjade kokkulangemine lihtsalt.
Ma olen küll suur poiss, aga vahetevahel on ikka isu nutta. Isegi mitte enda pärast, vaid inimeste ja maailma ja kurbuse ja õnne ja lootusetuse ja igatsuse ja armastuse ja inglite ja muusika ja filmide ja raamatute ja loojuva päikese ja lumesätenduse ja jaheda toa ja ilu pärast.
Oma väikese õe pärast olen nii rõõmus. Kaaneni täidetud vanema venna uhkusega. Ma nii tahaks, et tal hästi läheks. Mitte ainult selle modellivärgiga, vaid üleüldse. Ma tahaks, et ta oleks kogu aeg hästi õnnelik, ja et temani ulatuks kõik, mida ta igatseb ja ihkab. Ja et ta leiaks suureks saades selle inimese, keda armastada ja kes teda tingimusteta armastaks, kellega koos tal oleks soe ja et nad teineteisest lahus olles teineteist hulluksminemiseni igatseksid.
See selge päeva loojang muudab mu kohutavalt melanhoolseks.
posted by Rassel at 2:10 AM
1 Comments:
see juhtum - no see on ikka selge elu iroonia. situatsioonikoomikana üsna naljakas. filmis oleks see hää koht, kui hästi välja mängida.
aga muidu - jah.
aga ära muretse asjade pärast, mis on pigem Šefi teha. Šeff paneb küll aeg-ajalt bambusesse, aga ... ärgem tundkem end liig puudutatuna. pigem rõõmutsegem seal, kui tal õnneks läheb. :)
Post a Comment
<< Home