Esmaspäev, 31.oktoober 2005. That's a sure NO-NO!

Ma ei soovitaks mitte kellelegi võtta koer ja siis kukkuda remonti tegema ning samas elada selles remonditavas korteris oma vastsoetatud koeraga. No ja siis ei soovitaks ma üritada seda remonditud korterit koos koeraga koristada - varem või hiljem tekib tahtmine endale lihtsalt kuul pähe lasta.

Seega, kõvemat sorti stress.

You know I've got to get away

Bottle of Jacob's Creek Chardonnay, Vintage 2004.
Several repeats of Getaway by Texas.
No sleep.
No need for sleep.

During the process of drinking this pure tasing wine, I didn't feel being drunk at all. When finishing the bottle I felt like hitting the floor.

I did not. And I never will.

Teisipäev, 25.oktoober 2005. Iluravipäevad

Korteri iluravi venib nagu kaamli ila. Aga see on ju tüüpiline. Täna magasin tellingute ja taas kord kile vahel. Ei ole meeldiv, tõesti. Neljast toast elamis- või töökõlblik on raamatukogutuba, mis on ka taimi ja igast pakitud asju täis topitud, aga vähemalt on siin paar seinakontakti, internetijuhe ning juurdepääs restil kuivanud puhtale pesule. (New York üritas mulle just praegu suure hooga sülle hüpata ning lendas teistpidi korraliku paugu saatel kogu kerega maha tagasi - eri mägironija ikka juba.) Igal juhul ma loodan, et nädalaga saavad maalritööd tehtud ning siis saab tagasi normaalsesse elurütmi viskuda (mis on siiski ka vähetõenäoline).

York nüüd magabki mul jälle süles. Igal hommikul, kui oleme väljas käinud ja York on oma toidu kolme ampsuga alla ahminud, istun oma hommikukohviga arvuti taha ning mu sõber ronib mulle sülle. Süles vahib ta natuke ringi, kuulab muusikat (vaatab uuriva, mulle nii naljategeva pilguga kõlarite poole) ning keerab siis rulli ning jääb magama. Ta on ikka nii vinge tegelane. Sellise iseloomuga, et mulle täpselt paras. Ja kui ta milleski muus mulle veel ära ei tee, siis kiiruses küll. Eile ajasin teda mööda korterit taga. Ta sõi taas kõike, mis ette jäi: juhtme- ja penoplastijupid, pahtli ja krohvitükid jmt. Maq nägi eile päeval, kuidas ma teda hoovis taga ajasin, kui ta mingi sita endale jälle lõugade vahele oli haaranud.

Huvi sitasöömise vastu on küll üldiselt mõnevõrra vähenenud ning kuuletumise osas olen ma juba kõva koolitust teinud: käsule "siia!" reageerib New York juba täitsa hästi. See küll üks suur maiusega äraostmine on, aga nii see ju käibki.

York on end praegu nii kerra kerinud, et nina on mul kõhus ning ma tunnen ta nohisevat hingamist, mis mul kõhust sisse, mööda selgroogu üles sõidab ning kuskilt tiivakontide vahelt väljub.

Eile kuulasin (ja praegu ka) Keane'i. Ja väga suur Küprosereisi igatsus on peal.

Esmaspäev, jumal teab mis see kuupäev on, 2005.a. Blue collar erotica

Tüdrukud-poisid, tahate homoerootikat? Tulge mulle külla. Kaks valgetes tunkedes ilusat vene poissi ja üks Tom of Finlandi stiilis vuntsidega kena vanem vene mees teevad mu avaras kõrgete lagedega korteris maalritöid. Ja ma naiivse inimesena mõtlesin, et see visuaal võib avaneda ainult pornofilmides.

Üldiselt vajaks ma vaimse tervise kontrolli.

HUNG UP!

MADONNA!
Madonna "begged" Abba for sample

Neljapäev, 20.oktoober 2005. Tükk kurgus.

Viimastel päevadel olen suitsetanud mõned sigaretid, mida tegelikult nii väga ei olegi tahtnud suitsetada. Siiski olen suitsetanud.

Viimastel päevadel olen enne magamajäämist lugenud mõned read siit ja sealt ning näinud unes vaikust.

Viimastel päevadel on tuju olnud kummaline, natuke õnnetu ja tolmune.

Viimastel päevadel ihkan natuke rohkem ilu. Natuke paremat veini ja natuke rohkem Su naha pehmust ning alasti keha kuumust.

My love, cast me gently into morning.

Esmaspäev, 17.oktoober 2005. No more fucking vodka and beer and no more fucking gay clubs!!!

Kui eelmisel nädalavahetusel oli kõik nii teavalikult harmooniline ning sügises veedetud aeg tekitas teatava õndsustunde, millega energiaküllaselt nädalasse söösta, siis sel nädalavahetusel sai aeg veedetud võrdlemisi väsitavalt ning, noh, enesehävituslikult.

Kokkuvõtvalt lihtsalt seda, et:

Minge No95, Kirsiaeda vaatama. Antud etendust on küll praktiliselt võimatu normaalselt jälgida aga päris meeldiva kunstiküllase elamuse saab sellest küll. Seda võib-olla ainult, et need üleekspluateeritud moderntantsuliigutused hakkavad natuke ära tüütama. Samas, eks ma ole tantsu ka ületarbinud.

Noh, ja siis minge jooma.

Järgmisel päeval minge kinno Flightplan'i vaatama. Äärmiselt nõmeda lõpuga film, eksole. A muidu päris hea. Nii et vaatama võib ikka minna.Viis minutit enne filmi lõppu pürstige aga saalist minema. Te ainult võidate sellest.

Ja peale kino, mis muud, kui jälle jooma!

Järgmisel päeval... ot ma nüüd mõtlen. Aa, järgmisel päeval tuleb jälle jooma hakata! Hurraa! Ja noh, mitte lihtsalt jooma, vaid õlut jooma, siis kolmepeale liiter viina jooma ja siis klubisse Angel minema ja seal ka muudkui JOOMA JOOMA JOOMA!!! (Ainult mitte Caipirinha't, sest see oli seal väga paha.) Ma vist olin end nii ära joonud, et kukkusin tantsupõrandal isegi külili (tegelikult see oli ikkagi tantsusammude sassiminemisest ja kellegi teise koperdamisest tingitud, nii et ma polnud ainus, kes oli külili; a piinlik ikka). Oi, ja siis mingist trepist üles minnes kukkusin ma kõhuli ka! Milline pidu! Ja siis baarileti ääres surus keegi meesterahvas mul kätt ja ütles, et tore Sind jälle näha. Mina, vabandust väga, seda meesterahvast oma elu sees kohanud ei ole. Ja siis, nagu Plu mulle meelde tuletas, mingid liibuvad tantsusammud kellegi võõraga, millest ma suurt ei mäleta aga mis tõestasid taas, et ma võin üks õudne libu olla. Ja sellepärast palun ma andestust kõikidelt minu taevastelt ja maapealsetelt Jumalatelt.

Hmm, peale seda tuli veel üks päev. Üks inetu pühapäev. Kassiahastuse päev. Aga sellest ma pigem ei räägiks. Sest mis siin ikka rääkida. Rassel lamab voodis ja soiub, "appi kui paha mul on, appi kui paha mul on." Kas pole lõbus!?!

A selle kassiahastuse päeva õhtul minge Phil Collinsi kontserdile. See oli üks parimaid kontserte, kus minuke käinud on. Mul oli härdusest ja vaimustusest pool kontserti pisar silmas ja judin seljas. Super!

Ja täna on juba parem. Oo kui palju parem! Lootuses, et elu õpetab ning me kõik saame oma vitsad ning muudkui õpime ja õpime ja õpime, lähen vastu esmapäeva õhtule ja uuele nädalale ning olen hoolivam kui kunagi varem. Sest kui kõik sitt välja arvata, on maailm ikka üks ääretult lahe koht.

Esmaspäev, 10.oktoober 2005. Irresistible

Comme un ouragan
Qui passait sur moi,
L'amour a tout emporté.
T'es restée, l'envie
Et l'accent d'furie
Qu'on ne peut plus arrêter.
[Stephanie "Ouragan"]

Teisipäev, 4.oktoober 2005. Palun mulle pistoletti, jah, just see seal nende nööride kõrval, aitähh!

New York City, mu armas koer, jäi lõpuks magama, mis annab mulle võimaluse hetkeks hinge tõmmata ja ooo, ka paar rida ülestähendada. See koera võtmine on ikka sama hea kui lapse saamine. Noh, mõningaste mööndustega. (Ma siinkohal pean vabandama, et ma jälle NY-st kirjutan, aga ma lihtsalt ei saa teisiti.)

Viimasel paaril päeval on York avastanud teiste koerte sitasöömise mõnu. Mitte et mina selles mingit mõnu näeks, aga tema näeb seda küll. Ja kui ma teda keelan, jookseb ta eest ära ja ringiga uuesti selle võõra sitahunniku juurde ja laseb muruslebaval hea maitsta. Ta haarab alati hullu hooga suuure suutäie ja üritab selle kiiresti alla neelata, et ma midagi kätte ei saaks. Ja no vürtsi (eriti minu jaoks) annab asjale juurde see, et tavaliselt, kui ma teda taga ajan, suudan ma ka ise mingi sitahunniku otsa libastuda. See ajab mind nii närvi. Nii nii nii väga ajab see mind närvi. Ja kõige närvesöövam on selle loo juures asjaolu, et suurest sitasöömisevaimustusest tingituna unustab ta ise oma soolestikku tühjendada. Ning eelistab selleks minu söögituba. Loomulikult on see palju meeldivam koht selle delikaatse toimingu kordasaatmiseks, aga no kuulge, MINU NÄRVID (rääkimata haistmis-, nähemis- ja teistest meeltest) saavad ääretult suure hoobi. Nii ma vaatasin Yorkile sügavalt silma ja mõtlesingi täna kõva häälega, et miks ei võiks see armas kraage magada seni, kuni ta on suur ja tark, ning siis alustada minuga aastatepikkust meeliköitvat kooselu.

York vaatas mulle lihtsalt tuima näo ja "mine õige persse" pilguga otsa. Ja sellega oli meie see dialoog, või õigemini minu monoloog ja tema hukkamõist, lõpetatud.

Aga! Kuna see sitasöömine ajas mind nii marru, siis ma ostsin talle lõpuks kaela- ja jalutusrihma. Ja ma käisin temaga juba rihmaga jalutamas ka. Väga lõbus! Teiste koerte sita ta unustas. A noh, minu meelehärmiks unustas ta ka ise sittumise. Jälle. Eks ma siis panen jälle skafandri selga, kui söögitoas taas midagi mittekohast on laiutama kerkinud.

Koerad. Ma ei või. Lapsed, koerad, kõik nad tuleb alguses ikka keti otsa panna. Perenihilism võtab silmnähtavalt võimust. (Ei no ärge mõistke mind valesti, küll kunagi mu isatunded ka lõkkele löövad, loodetavasti, aga praegu, tuleb välja, ei ole lihtsalt see aeg. Anyways, I'm with you on that, Luarvik.)

Uuuh, kohe kergem sai. Tänan Teid väga.

Pühapäev, 2.oktoober 2005. Dinner at 8, that sounds fine

A MUL ON SEE!:



JA SEE ON NII VÄGA HEA!

Eriliselt soe sügis on sel aastal.