Esmaspäev, 17.oktoober 2005. No more fucking vodka and beer and no more fucking gay clubs!!!
Kui eelmisel nädalavahetusel oli kõik nii teavalikult harmooniline ning sügises veedetud aeg tekitas teatava õndsustunde, millega energiaküllaselt nädalasse söösta, siis sel nädalavahetusel sai aeg veedetud võrdlemisi väsitavalt ning, noh, enesehävituslikult.
Kokkuvõtvalt lihtsalt seda, et:
Minge No95, Kirsiaeda vaatama. Antud etendust on küll praktiliselt võimatu normaalselt jälgida aga päris meeldiva kunstiküllase elamuse saab sellest küll. Seda võib-olla ainult, et need üleekspluateeritud moderntantsuliigutused hakkavad natuke ära tüütama. Samas, eks ma ole tantsu ka ületarbinud.
Noh, ja siis minge jooma.
Järgmisel päeval minge kinno Flightplan'i vaatama. Äärmiselt nõmeda lõpuga film, eksole. A muidu päris hea. Nii et vaatama võib ikka minna.Viis minutit enne filmi lõppu pürstige aga saalist minema. Te ainult võidate sellest.
Ja peale kino, mis muud, kui jälle jooma!
Järgmisel päeval... ot ma nüüd mõtlen. Aa, järgmisel päeval tuleb jälle jooma hakata! Hurraa! Ja noh, mitte lihtsalt jooma, vaid õlut jooma, siis kolmepeale liiter viina jooma ja siis klubisse Angel minema ja seal ka muudkui JOOMA JOOMA JOOMA!!! (Ainult mitte Caipirinha't, sest see oli seal väga paha.) Ma vist olin end nii ära joonud, et kukkusin tantsupõrandal isegi külili (tegelikult see oli ikkagi tantsusammude sassiminemisest ja kellegi teise koperdamisest tingitud, nii et ma polnud ainus, kes oli külili; a piinlik ikka). Oi, ja siis mingist trepist üles minnes kukkusin ma kõhuli ka! Milline pidu! Ja siis baarileti ääres surus keegi meesterahvas mul kätt ja ütles, et tore Sind jälle näha. Mina, vabandust väga, seda meesterahvast oma elu sees kohanud ei ole. Ja siis, nagu Plu mulle meelde tuletas, mingid liibuvad tantsusammud kellegi võõraga, millest ma suurt ei mäleta aga mis tõestasid taas, et ma võin üks õudne libu olla. Ja sellepärast palun ma andestust kõikidelt minu taevastelt ja maapealsetelt Jumalatelt.
Hmm, peale seda tuli veel üks päev. Üks inetu pühapäev. Kassiahastuse päev. Aga sellest ma pigem ei räägiks. Sest mis siin ikka rääkida. Rassel lamab voodis ja soiub, "appi kui paha mul on, appi kui paha mul on." Kas pole lõbus!?!
A selle kassiahastuse päeva õhtul minge Phil Collinsi kontserdile. See oli üks parimaid kontserte, kus minuke käinud on. Mul oli härdusest ja vaimustusest pool kontserti pisar silmas ja judin seljas. Super!
Ja täna on juba parem. Oo kui palju parem! Lootuses, et elu õpetab ning me kõik saame oma vitsad ning muudkui õpime ja õpime ja õpime, lähen vastu esmapäeva õhtule ja uuele nädalale ning olen hoolivam kui kunagi varem. Sest kui kõik sitt välja arvata, on maailm ikka üks ääretult lahe koht.
Kokkuvõtvalt lihtsalt seda, et:
Minge No95, Kirsiaeda vaatama. Antud etendust on küll praktiliselt võimatu normaalselt jälgida aga päris meeldiva kunstiküllase elamuse saab sellest küll. Seda võib-olla ainult, et need üleekspluateeritud moderntantsuliigutused hakkavad natuke ära tüütama. Samas, eks ma ole tantsu ka ületarbinud.
Noh, ja siis minge jooma.
Järgmisel päeval minge kinno Flightplan'i vaatama. Äärmiselt nõmeda lõpuga film, eksole. A muidu päris hea. Nii et vaatama võib ikka minna.Viis minutit enne filmi lõppu pürstige aga saalist minema. Te ainult võidate sellest.
Ja peale kino, mis muud, kui jälle jooma!
Järgmisel päeval... ot ma nüüd mõtlen. Aa, järgmisel päeval tuleb jälle jooma hakata! Hurraa! Ja noh, mitte lihtsalt jooma, vaid õlut jooma, siis kolmepeale liiter viina jooma ja siis klubisse Angel minema ja seal ka muudkui JOOMA JOOMA JOOMA!!! (Ainult mitte Caipirinha't, sest see oli seal väga paha.) Ma vist olin end nii ära joonud, et kukkusin tantsupõrandal isegi külili (tegelikult see oli ikkagi tantsusammude sassiminemisest ja kellegi teise koperdamisest tingitud, nii et ma polnud ainus, kes oli külili; a piinlik ikka). Oi, ja siis mingist trepist üles minnes kukkusin ma kõhuli ka! Milline pidu! Ja siis baarileti ääres surus keegi meesterahvas mul kätt ja ütles, et tore Sind jälle näha. Mina, vabandust väga, seda meesterahvast oma elu sees kohanud ei ole. Ja siis, nagu Plu mulle meelde tuletas, mingid liibuvad tantsusammud kellegi võõraga, millest ma suurt ei mäleta aga mis tõestasid taas, et ma võin üks õudne libu olla. Ja sellepärast palun ma andestust kõikidelt minu taevastelt ja maapealsetelt Jumalatelt.
Hmm, peale seda tuli veel üks päev. Üks inetu pühapäev. Kassiahastuse päev. Aga sellest ma pigem ei räägiks. Sest mis siin ikka rääkida. Rassel lamab voodis ja soiub, "appi kui paha mul on, appi kui paha mul on." Kas pole lõbus!?!
A selle kassiahastuse päeva õhtul minge Phil Collinsi kontserdile. See oli üks parimaid kontserte, kus minuke käinud on. Mul oli härdusest ja vaimustusest pool kontserti pisar silmas ja judin seljas. Super!
Ja täna on juba parem. Oo kui palju parem! Lootuses, et elu õpetab ning me kõik saame oma vitsad ning muudkui õpime ja õpime ja õpime, lähen vastu esmapäeva õhtule ja uuele nädalale ning olen hoolivam kui kunagi varem. Sest kui kõik sitt välja arvata, on maailm ikka üks ääretult lahe koht.
posted by Rassel at 4:53 PM
5 Comments:
tegelt võib ka teatrisse minna kohe pärast ärkamist, nii 18 paiku. ja siis võib ka veel natuke juua. ;)
Aamen!:)
:D
Hmm, ilmselt olin see mina, kellele sa liibusid, või mu sõpa! Ja võibolla olin see mina, kes küsis, et kuidas Sinul ja NYCl läheb! :D
ja jaa, seda ma ikka mäletan, et sa seal olid :)
Post a Comment
<< Home