Kolmapäev, 28.september 2005. Who's got the love

Time after time I say: "Oh Lord, what's the use"
Time after time I say: "This just won't do"
But sooner or later in life the things you love you lose
Just like before I know I call on you

Occasionally my thoughts are brave and friends are few
Occasionally I cry out: "Lord, what must I do"
Occasionally I call up: "Master, make me new"
You've got the love to see me through

Öösel käis selline pauk, et ma oleks võinud ehmatusest läbi une endal voodi ära märjata. Küsisin musi käest, et mis see oli. Ta ütles, et ei tea ja jäi vist edasi magama. Mul süda tagus jubedat moodi ning und ei taht enam tulla. Ma pole sellist äikesekärgatust veel oma elus kuulnud. Esimene mõte oli, et mingi maja õhati mu maja kõrval. Kuulasin silmad kinni veel tükk aega seda müristamist. Ja mõtlesin, et imelik, õhtul vaatasime ilmateadet ja seal ei olnud äikesest mitte mingit juttu. Ja et kas NYC on koridoris hirmust segane?

Hommikul kell 6 helises musi mobiil ja ta läks bussile. Ma ei jaksanud end absoluutselt liigutada ning hoidsime siis natuke voodis teineteisest kinni. Mina suletud silmadega.

Hommik oli segane. Jõin kohvi ja sõin röstsaia toorsuitsutatud forelliga. Imelik, kuidas ma hommikust süües unustan istuda. Siis poole söömise ajal märkan seda, sest keha on kuidagi väsinud ning väsimus teeb jalad nõrgaks. Siis istun. Peale paari võileiva ja tassi kohvi läheb kõik enam-vähem korda. Veri hakkab kehas liikuma ning mõte tööle. Kuskil seal vahepeal elan läbi ka teatava tunderaskuse, mis paneb mind iga kohvilonksu järel ohkama. Aga üldiselt suudan nii tükk tüki haaval ikka päeva ellu äratada.

Ma armastan. Armastan päeva. Armastan ööd, mis lubab magada või siis sõpradega napsu võtta ja head muusikat kuulata. Muusikat armastan ma väga. Ja lugeda armastan. Seda ma küll ei ole jõudnud viimasel ajal piisavalt teha. Vaheldumisi kergete närvivapustustega armastan oma pätist koera. Ja see armastus kasvab. Samanimelist linna armastan. Väga. Ja oma toalilli ning nendega tegelemist armastan. Söögitegemist armastan. Ja liikumist armastan. Liikumist ideaalide ja unistuste poole. Liikumist klubis, tantsupõrandal, armastan. Ahvatlusi armastan. Ja armastan neile mitte järeleandmist. Oma musi armastan. Ja seda, et mind armastab keegi temasugune, armastan ka.

Tegelikult ma ei tea paremat tunnet kui et armastada ja olla armastatud. Klassika, aga tegelt ka.

Sometimes I feel like throwing my hands up in the air
I know I can count on you
Sometimes I feel like saying "Lord, I just don't care"
But you've got the love I need to see me through

[The Source feat Candi Staton "You got the love". Ka sissekande alguses]