Teisipäev, 20.september 2005. Tikk-takk

Eile hammustasin endale väga tugevalt kaks korda ühte ja samasse kohta huulde. Teisel hammustuskorral oli valu nii suur, et silmadest hakkas vett jooksma.

Nädalavahetus oli ilus. Ilm oli super. Kolmapäevast pühapäevani tegin ise palju süüa ja küpsetasin pea igal õhtul ühe koogi. See ise kodus söögitegemine on ses mõttes ikka jube, et köök ei saagi kunagi korda. Pidevalt on kuskil mingid mustad nõud ja vaheldumisi söögitegemise ja söömisega käib üks suur nõudepesu. Nõusid mulle ei meeldi pesta. Süüa aga meeldib väga teha. Ja korras köök meeldib mulle ka. Seega, võrdlemisi loll olukord.

Laupäeval käisime Pt-i ja NY-ga taas Kosel tööd tegemas ja õunu korjamas. Töö ei saa seal kunagi otsa. See on natuke masendav.

NYC sai paaalju joosta. See talle meeldib. Vahepeal ajab ta mind hulluks ja ma mõtlen, et ei oleks pidanud koera võtma. Need on sellised nagu sünnitusjärgsed depressioonihood. Fucking motherhood. Siis on jälle hästi tore ja ma suudan täie südamerahuga paber ja desinfitseerimisvahend näpu vahel mööda põrandaid roomata ning New Yorki väljaheiteid koristada. Ja siis me istume näiteks koridoripõrandal, ma kuulan köögis mängivat Klassikaraadiot ning NYC istub mul jalgadel ning vahib uimaselt ringi. Või siis magab.

Kui NY ära väsib, siis ta mitte ei heida lamama, vaid lihtsalt istub ning vahib sellise poolüleoleva/pohhui/jonnaka/"sa oled nii loll" näoga ringi. Nagu Koselgi:



Peale mullas kaevamist, kõikvõimaliku saasta söömist ning naabrite juurde jooksmist väsis ta ära ja istus oma paarkümmend minutit õunapuu all heinas. Ja pildistamine ei häiri teda sellistel hetkedel absoluutselt. Tal on tõesti siis kõigest pohhui.

Mina siis tiksungi kriisiseisundite ja normaalsuse vahepeal. Tegelikult oleks end nii paljudes asjades kokku vaja võtta ning asju muuta, täiendada. Ja ma ei saa sellega hakkama. Veel mitte.