Teisipäev, 30.august 2005. Arggghhhhhhhh!!!

Appi milline uni! Kukuks kohe siin samas pikali ja jääks laua alla magama.

Täna on mingi eriti nõme päev olnud. Üks töötaja ajas mind nii närvi, et ma pidin kindlustusagendi kabinetis temaga telefoniga rääkides mitmekordselt häält tõstma (loe: karjuma). Kahju, et inimesega ei ole võimalik normaalselt rääkida. Kahju, et inimene rumal on. Kahju, kui alluv on rumal inimene. (Ja sealjuures ka ülbe - mis ajab harja ju eriti punaseks.)

Ja imelikul kombel on see intsident mind terve päeva närinud. Mõtlen, et äkki oleks ikka rahulikult saanud, või oleks lihtsalt asja sinnapaika jätnud, või... või ma ei tea.

Ah, suva. Lähen joon parem paar õllet.