Teisipäev, 16.august 2005. Let the rivers wash over.

Eilse päeva parim osa oli Võruskäik vanaema juurde. Õhtul sõitsime Sistadega sinna, niitsime muru, korjasime marju, sõime pooltooreid ja täistooreid õunu. Imelik kuidas mul on sinna end alati raske saada (appi milline süntaks), sealt tagasi tulek on aga veel raskem. Seal valdab mind suhteliselt kohe täielik rahu ning soojus. Nagu see tasakaal, mida pidevalt taga ajan, leiab mind hetkedeks seal ülesse. Äkki seal konutav lapsepõlve turvalisus teeb minusse kohe pesa?

Tagasi sõites oli taevas seletamatult kaunis. Pilved ja päikeseloojang moodustasid igale poole, kuhu silm seletas, kõikvõimalikke tuliseid ja tumedaid toone.

Ma tahaks sauna minna.