Samal päeval, õhtul

Viljandis Vilja poes müüakse kõige paremat makaronisalatit, mis ma oma elus ühest poest ostnud olen. Ja see ei tundunud hea seepärast, et olin Kultra hoovis juba paar laupäevapäevast õllet joonud ja mõnusat muusikat kuulanud. See lihtsalt oli üks ülihea makaronisalat.

Ja Folk oli väga tore. Väsitav, aga tore.

Ahjaa. Seda tahtsin ka kirjutada, et hommikul ostsin Otepää kaubanduskeskusest ühe uue toalille - eesti keeli Sõrmlehe. Ma vist ikka vajan ikka võõrutusravi. Siil ütles ka, et mul endale ei jää varsti enam midagi hingata. (Taim ise meenutab kanepilehti. Väga kena teine.)

Noh, mis siis saab sest elust?

Ma nägin üks öö unes, et olin Rios ja püüdsin meeleheitlikult Anneli telefoninumbrit kuskilt saada, et talle helistada ja siis külla minna. Ei õnnestunud. Eksisin hoopis meeletu suurde hotelli ära ja jooksin mööda koridore ringi ning sõitsin liftidega üles ja alla ning vasakule ja paremale. Ja siis kuskil tänaval kohatasin üht meestuttavat ning küsisin temalt Anneli numbrit. Ta tutvustas mulle oma Brasiilia meesarmukest ja ütles, et on kõige pärast nii erutatud, see Brasiilia ja see ilus mees (ise ma vaatan, et mingi ugly bastard) ning et tal pole sellest numbrist vähimatki aimu. Ja minema nad lendasidki. Sõna otseses mõttes.

Ma mäletan Rio lõhna. Ja ookeani maitset.

Söön 72% cocoa sisaldusega Kalevi shokolaadi. On ikka üks seks maius. Ajab keha positiivset keemiat täis.

Oehh.



You might just turn the world around.