Neljapäev, 7.juuli 2005. Auh-auh!

Gioga saab ikka igasugust möllu. Ta on mul siin Käärikul pea alati kaasas. Esiteks on ta suur fenomen klientide hulgas ning teiseks äärmiselt populaarne töötajate seas. Üks adminn teatas peale seda, kui Gio kõik tennisepallid leti alt kätte oli saanud, et peame ta enda maskotiks kuulutama. Noh, seda ta nüüd siis mitteametlikult ka on.

Endale mulle teeb nalja kui kuulen oma offissist, kuidas toateenijad ja adminnid Gioga fuajees räägivad: ninnu-nännu-issand-kui-armas-sa-oled-musi-musi-musi! Sobiva lõhna peale tõstab Gio end töötaja najale ning asub teda panema. See on ka alati päris lõbus, sest esimese hetkega ei saa keegi aru, mis toimub.

Nats aega tagasi käisime ujumas. Peale seda tuli tal niske hullus peale, et ma mõtlesin, et tüüp sai nüüd mesilase käest sutsata. Helistasin Aksessuaaritädile ja küsisin, kuidas mesilase nõelamine neil käblikutel väljenduda võib. Aksessuaaritädi ütles, et ma vaataks, et ta kuskilt paiste ei läheks. A siis Gio rahunes maha, ja rahunesin ka mina. Ja paiste ei ole ta ka kuskilt läinud.

Nüüd ta magab mul siin laua all. Ta on nii armas.

Laupäeval tulevad Gio emme ja issi tagasi. Siis saab Giol rõõmus päev olema. Ma ise hakkan kindlasti natuke igatsema selle järele, kuidas ta mulle öösel teki ja külje alla poeb. Nii kiiresti võib ikka ära harjuda sellise karvakeraga oma kõrval.

Aksessuaaritädi uuris aga välja, et on tulemas üks pesakond just neid koeri, keda väga tahaksin. Just just.