Kolmapäev, 29.juuni 2005. The moment I wake up, before I put on my make up...

...I say a little prayer for you!

Jaa. Praegu sellele kõigele mõeldes tuleb nutt natuke kurku. Pulmas, mäletan, tuli pisar silma siis kui Sista ja Maq torditüki teineteisele suhu pistsid. Et nende armastus oleks sama magus kui see martsipan sellel tordil. Ja mulle meeldis väga Kalle kõne. Et Sista ja Maq suhe on selline, nagu ta on, just seepärast, et selles suhtes puudub igavus (noh, ja kui on igav, siis Maq mängib mõne arvutimängu ja Sista möliseb seepärast).

Et noortel kunagi igav ei hakkaks!

Nüüd nad on igatahes Roomas. Romantika klassikalisel viisil. Lahe.

Minu hoida on jäänud Gio. Ta haugub iga välisuksest mööduja peale - eks ta arvab, et äkki sealt tulevad Sista ja Maq. A äi tule midä.

Ise üritan meeleheitlikult tööd teha. Tööd tehes on enam-vähem ok olla. Ei mõtle sellele, et tegelikult oleks ääretult vaja puhata. Organism ja vaim on väsinud. Keha tahaks lebada kuskil... näiteks rannas, koktail näpus, päike soojendamas vaimukergust.

Olgu, rabagem siis tööd teha. Olgu suvi abiellujatele ja tööinimestele armuline - that's my prayer for you right now! (Eh, ja kõigile teistele ka.)