Teisipäev, 7.juuni 2005. Blues.

olen Su kirju lugenud
südaöiste sigarettide valgel
avastanud neis uusi jõgesid
avastanud neis uusi madalikke
võrenguid koolmekohti
tundnud uusi
pulsilööke kellatiksumisi
kellalööke pulsitiksumisi
[Kärt Tomingas/Max Harnoon "Blues"]

Täna sain hästi rõõmsaks, kui avastasin, et Kärt Tomingas on välja andnud plaadi oma vanade lugudega (Laulud aastatest 1987-1993). Ma olen teda väga ammusest ajast imetlenud, tema loomingut mingil imelik-lapselikul moel armastunud. Tegelikult ulatub see kõik tagasi Tartu Levimuusikapäevadesse ja siis natuke edasi, kui Eestimaal said hoo sisse erinevad moekoolid ja muud taolised uudsed ettevõtmised, millest teismeliseeas isegi osa sain. Mul pole vähimatki aimu, mis see aasta võis olla (ma olin ikka tatikas siis), aga ma olin esimest aastat Bastioni moekooli õpilane ja Kärt Tomingas andis meile liikumise ja kõne tunde. Me noored poisid olime temast ikka kõvasti sisse võetud. Ta oli ka väga vinge. Kõik mis ta rääkis, kuidas oli, mida meid tegema pani, oli ülima karismaatilisusega täidetud. Ja eks ma seepärast ka mäletan seda kõike äärmiselt hästi. Jah, kui päris aus olla, siis ma Bastioni moekoolist suurt muud ei mäletagi. Ah jaa, enesekaitse tunde mäletan ka. Need olid lõbusad.

Praegu mõtlen, et huvitav, kuidas mingid inimesed käivad elust läbi ja jätavad endast väga tugeva jälje. Eriti tugev on see muidugi siis, kui see on astutud pehme pinnasega teismeliseeas. Pehme pinnas - kontrastne jälg.

Mis muidu? Peaaegu et on suvi. Tööd, nagu kõigil, on jube palju. Tänu hooajale, mis suure hooga lajatab, ei ole vahet, kas on teisipäev, kolmapäev, reede või laupäev. Nädalavahetuse päevad on suuremad tööpäevad kui argipäevased. Ja ma kuidagi ei nuta ka seepärast. Sest ma olen väge täis ja tahan, et asjad saaks olema nii vinged, et kõik imestusest minestaks.

Ma olen kasvanud. Seda ma tunnen. Ja mul on sellepärast hea meel.

Kahju on, et ühest Berliini reisist asja ei saanud. Sellest kahjutundest saan kohe varsti üle ja olen jälle tugevam ning mittehoolivam. Mitte halvas mõttes mittehoolivam, vaid lihtsalt mõtteviisi "on nagu on" järgiv.

Kõige lahedam oleks seista inimesega, kellest hoolid, kõikide inimestega, kellest hoolid, maailmade kohal ja tõdeda, et meie vahel pole mitte mingit jama. See oleks parim.

need on mõned üksikud read mis
öö toob esile
kusagilt kaugetelt lehekülgedelt
ma olen sigaretid uuesti süüdanud
nende valgus on põletanud
mu silmadesse augud