Teisipäev, 6.september 2005. A pointless nostalgic - that's me
Ostsin nädal-poolteist tagasi Jamie Cullum'i uuesti väljalastud kauamängiva "Pointless Nostalgic". Ja nüüd see siis mul mängib siin. Võrreldes armastutud albumiga "Twentysomething" on see omajagu jazzulikum ning puhkpilli on ka rohkem. Ja ta mõjub kuidagi eriti sügiseselt. Ning see paneb mind mõtlema mingitele asjadele, mis eriti armastusväärsed.
"Twentysomething" sai mu omaks eelmise aasta juunis Floridas. Olime Sista ja Maq'ga kuskil Miami Beach'i ja Fort Lauderdale'i vahel mingis mõnusas raamatupoes. Poes polnud palju inimesi, kõigest mõned. Pood oli ikka päris suur, nagu need raamatupoed USA-s ikka, aga ääretult hubane. Kell oli õhtul peale ühtteist ning ma otsisin DVD riiulite vahel pingsalt mingit filmi. DVD'd olid riiulis nagu raamatudki, seljad minu poole ning riiul küünitas kõrgustesse. Seega pidin ülemistes riiulites olevate filmide vaatamiseks kasutama väikest treppredelit. No ja siis seal lae all kõlkudes hakkas raamatupeo kõlarites mängima Cullum'i Frontin'. Selle mõju mu meeltele saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Frontin' on üks parimaid mingi loo riimeike, mida tean. Arvestades asjaolu, et Pharrell'i Frontin' on üks väga geniaalne lugu, võiks arvata, et seda paremini teha ei ole võimalik. Ja üldse, uuesti tehtud lugude puhul on harv nähe see, et need annavad originaalile midagi juurde, täiendavad seda kuidagi. Jaa, aga on mõned säravamad. Sel hetkel seal poes ma muidugi ei jaganud välja, kes antud ümbertegemise esitaja on. Ronisin siis redelilt maha, läksid plaadiriiulite vahele ning küsisin mingi kuti käest, kes laulab. Ta kutsus mind endaga kaasa ning me läksime kassasse. Seal selgus, et mängis Cullum'i "Twentysomething". Ja nii see album minu omaks saigi.
Hiljem, mööda palmialleesid kodu poole sõites ning läbi autoakna Fort Lauderdale'i luksuslikku ööelu vaadates, tekitas "Twentysomething" minus tunde, nagu oleksin filmis. See on üks erutav ja tugev tunne.
Riimeikidest rääkides, Jamie Cullum on sel albumil (kakskendmidagi'st käib ikka jutt) kahe täiesti ülikõva riimeigiga hakkama saanud. Üks on siis Pharrell'i Frontin' ja teine on Radiohead'i "High and Dry". Tõesti, ülikõva.
Mõnikord mõtlen, et ma tunnen kaht meeshäält sama hästi nagu enda oma. Need on Jamie Cullum'i ja John Mayer'i hääled. Olen neid vist väga palju kuulanud. Samas, ma ei teagi, kas see on ikka tingitud suurest kuulamisest. See on kuidagi seotud samastumise ja ideaalide ja... ja ka mingi ülikõrge naudinguseisundiga, milleni nende muusika mind viinud on.
Cullum'il ilmub septembri lõpus ka uus album. Ei jõua oodata.
Üks ootamine saab homme läbi. Lähen oma koerale järgi. Niuhh niuhh.
"Twentysomething" sai mu omaks eelmise aasta juunis Floridas. Olime Sista ja Maq'ga kuskil Miami Beach'i ja Fort Lauderdale'i vahel mingis mõnusas raamatupoes. Poes polnud palju inimesi, kõigest mõned. Pood oli ikka päris suur, nagu need raamatupoed USA-s ikka, aga ääretult hubane. Kell oli õhtul peale ühtteist ning ma otsisin DVD riiulite vahel pingsalt mingit filmi. DVD'd olid riiulis nagu raamatudki, seljad minu poole ning riiul küünitas kõrgustesse. Seega pidin ülemistes riiulites olevate filmide vaatamiseks kasutama väikest treppredelit. No ja siis seal lae all kõlkudes hakkas raamatupeo kõlarites mängima Cullum'i Frontin'. Selle mõju mu meeltele saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Frontin' on üks parimaid mingi loo riimeike, mida tean. Arvestades asjaolu, et Pharrell'i Frontin' on üks väga geniaalne lugu, võiks arvata, et seda paremini teha ei ole võimalik. Ja üldse, uuesti tehtud lugude puhul on harv nähe see, et need annavad originaalile midagi juurde, täiendavad seda kuidagi. Jaa, aga on mõned säravamad. Sel hetkel seal poes ma muidugi ei jaganud välja, kes antud ümbertegemise esitaja on. Ronisin siis redelilt maha, läksid plaadiriiulite vahele ning küsisin mingi kuti käest, kes laulab. Ta kutsus mind endaga kaasa ning me läksime kassasse. Seal selgus, et mängis Cullum'i "Twentysomething". Ja nii see album minu omaks saigi.
Hiljem, mööda palmialleesid kodu poole sõites ning läbi autoakna Fort Lauderdale'i luksuslikku ööelu vaadates, tekitas "Twentysomething" minus tunde, nagu oleksin filmis. See on üks erutav ja tugev tunne.
Riimeikidest rääkides, Jamie Cullum on sel albumil (kakskendmidagi'st käib ikka jutt) kahe täiesti ülikõva riimeigiga hakkama saanud. Üks on siis Pharrell'i Frontin' ja teine on Radiohead'i "High and Dry". Tõesti, ülikõva.
Mõnikord mõtlen, et ma tunnen kaht meeshäält sama hästi nagu enda oma. Need on Jamie Cullum'i ja John Mayer'i hääled. Olen neid vist väga palju kuulanud. Samas, ma ei teagi, kas see on ikka tingitud suurest kuulamisest. See on kuidagi seotud samastumise ja ideaalide ja... ja ka mingi ülikõrge naudinguseisundiga, milleni nende muusika mind viinud on.
Cullum'il ilmub septembri lõpus ka uus album. Ei jõua oodata.
Üks ootamine saab homme läbi. Lähen oma koerale järgi. Niuhh niuhh.
posted by Rassel at 11:21 AM
1 Comments:
Indeed! See, mis ma sealt USA-st ostsin, oligi tol korral nö US edition. Euroopa väljaandel neil lugusid peal polnud. A hiljem tehti ka siin müük elavamaks. Aga jah, jube super asi.
Post a Comment
<< Home