Kolmapäev, 14.september 2005. Giving is the greatest gift of all

Ära mölise, ütleb naine ja virutab mehele vastu vahtimist. Mehel lööb silmist tuld ning ta kaotab hetkeks tasakaalu.

Sa oled ikka eri lits raisk, hakkab mees naise peale karjuma ning võtab tal hobusesabast kinni. Ma löön su näo siia kraanikausi vastu segi!

Naine pistab täiest kõrist röökima. Sa oled hull või? Tahad oma laste ema vigaseks teha!?! Kes su laste eest siis hoolt kannab, ahh?!? Sa lase kohe lahti või ma korraldan sulle sellise kohtuasja, et sa soovid, et poleks mind kohanud kah!

Ha ha haa!, naerab mees. Sa hoorajurakas ajad mul südame pahaks! Sina, ja korraldad mulle kohtuasja?!? Ha ha HAA! Ma korraldan sulle ise kohtuasja!

Lase lahti!, kisendab naine.

Ei, mina korraldan!, haa haaa haaa!, naerab mees.

Lase lahti, mölakas!

Naisel on juba väga valus. Tal on kuklas tunne, nagu kohe-kohe tuleks suur tutt juukseid tal peast lahti. Ta hing on juba aastaid haige ning ta mõtleb, et tegelikult võiks ta ka ära surra. Saaks vaevast lahti, ning ega siis see meeski kaua vastu peaks. Ilma temata ei oskaks mees hingatagi. Rääkimata siis riiete triikimisest, söögi tegemisest, sokkide leidmisest. Sokid. Rõve. Naine ei kannata mehe sokke tegelikult mitte üks raas. See on algusest peale nagu mürk olnud. Sokid ja sokiaugud ning nende nõelumine. Teenigu raha, ostku endale uusi sokke, olgu inimene. No jah, selleks on muidugi hilja.

Sa sitt sureksid ilma minuta ära!, turtsatab siis naine mehele, kes on nii hoos kohtuasja korraldamise mõttega. Mõelda vaid, korraldaks naisele kohtuasja. Suva, milles teda süüdistada. Sitt naine on olnud. Ja siis saaks lõpuks ometi rahulikult elada. Ilma, et eit ajudele käiks. Sa sitt sureksid ilma minuta ära!!!

Mees: Mida?!?
Naine: Jah!
Mees: Ise sa sured!
Naine: Peale kohtuasja või?
Mees: Jah! Ei! Juba enne!
Naine: Kellele sa selle kohtuasja siis korraldad? Sa oled ikka päris idioot ju!
Mees: Tapan su vaata praegu kohe ära!
Naine: No palun!
Mees: Ah, jäta järgi. Aitab juba.
Naine: Miks? Mul hakkas just põnevaks minema!
Mees: Mu arust on see nõme mäng. Mul ei ole isegi kõva enam.
Naine: Appi! Möku!
Mees: Ja jaa.
Naine: No ja mis nüüd siis saab?
Mees: Ma ei tea. Vihkame vaikimisi edasi ja seksime nagu normaalsed inimesed?
Naine: Segi oled keeranud või?

Mees jäi vait. Mõtles.

Sa vitt ära mölise!, karjus ta siis naisele. Naine virutas talle vastu vahtimist ja mees haaras naisel hobusesabast. Sel õhtul mees orgasmi ei saanud. Naine tuli aga kohe mitu korda.