Neljapäev, 8.september 2005. Niuhh niuhh.

Jõudsime kodu ikka päris hilja, mingi kümne ajal õhtul. Autos oli kuts täitsa kuss. Istus mul süles ja peitis oma nina mu jaki käisesse. Sista oli roolis. Kuigi olime varustanud end hulga paberitega, okseriba kutt ei teinudki. Selle eest, kui autost välja astusin, mõistsin, et ta on mulle sülle kusnud. Sistale sõidu ajal ütlesin ka mingil hetkel, et kuidagi jube soojaks läks. Sista ütles, et nad üldjuhul ikka kusevad kükitades. Ja märg ka ei tundunud. Aga võta näpust.

Kodus koperdas ta muidugi ringi nagu vana mees, stoiliselt rahulik nägu ees. Noh, ja siis loomulikult see suhteliselt pidev niutsumine, mis saatis ta avastamisrännakut. Autosõit, võiks ütelda, oli mõnevõrra petlik.

Esimese kusemise korraldas ta vaibale. Teise ka. Selle peale keerasime vaibad rulli ja panime need mõneks ajaks ära. Vaip asendus ajalehepaberiga.

Gio oli muidugi omaette ooper kogu selle õhtu juures. Ta oli uuest sõbrast nii vaimustatud, et ei teadnud, kas temaga mängida või teda karata. Mingil hetkel uus poiss aga avastas, et Gio noks võiks täiesti vabalt rinnanibu eest olla, millest ta kindlasti väga kõvasti uues ja veel võõras keskkonnas puudust tunneb. (Kuigi emast võõrutati kutsikad juba päris varakult ära.) Sellele avastusele järgnesid seega totakad rünnakud Gio kubemepiirkonda.

Kui Sista ja Maq ja Aksessuaarid ära läksid, kobisime magama. Ma olin surmväsinud ja mõtlesin, et kui kutt öö otsa kavatseb nutta, siis ma olen homme surnd. Kui tule aga ära kustutasin, jäi tüüp oma uuele pesale magama. Kella kolme aeg hakkas natuke nutma, panin tuled põlema, jalutasime mööda korterit ringi, jõime, ning läksime uuesti voodisse. Ta ronis pesale, niuksus, ma kustutasin tule, ta jäi kuss. Nii magasime täitsa suures vaikuses kella seitsmeni.

Armas värk.