Reede, 30.september 2005. Kiss of life

NYC käib suu lahti ja surub hammaste vahele peaaegu et kõik, mis ette jääb. Osa tema lemmikumatest asjadest ning nurkadest olen maitsestanud vastava mõrumaitselise spreiga - York, neid närides ja peale spreitamist uuesti närida üritades, jääb vastavat objekti eriliselt juhmi näoga põrnitsema. Minu väikesed sadistlikud rõõmud tema suurte sadistlike rõõmude kõrval.

Täna ma ei pannud jonni pärast neid jalatseid ära, mis endale jalga panin, kui homikust jalutuskäiku tegema läksime. Nii ma siis olen viimased tund aega pea iga viie minuti tagant jooksnud tema pessa korraldusega "EI TOHI!" Üks vahe jälgisin ma tema jalatsitele lähenemise taktikat - ta mängis häälekalt oma mingi piiksuga (mis üldjuhul teda ei huvita), tõenäoliselt mõttega mind ära petta, ning liikus vaikselt vaikselt jalanõude poole kuni piiks oli otsapidi tossudel sees. Nii ta vahepeal piiksutas ja ettevaatlikult nuusutas tulevast jahisaaki. No ja hetkel kui ta haaras tossust ning pürstis pesa poole, lendasin mina juba oma korraldusega kohale.

Praegu on möödunud üks kümmekond minutit ja jalatsid seisavad puutumatult.

Ja ta on nende nelja nädalaga, mis ta mu juures olnud on, päris kõvasti kasvanud. Mina tajun seda kaalust, teised ütlevad ainuüksi paar päeva mittenägemisest.

Muidu... Sügis on täitsa käes. Pime ja ilus. Kui vahepeal päikest ka paistab, on ikka päris taevalik. Ja väljas on nii mõnusalt soe. Võtsin end kokku ja asusin otsast arutama sõlmi, mis mu elu häirinud on. Sõlmi, mis mind erilise kaotajana panevad tundma. Sünnipäevaks peaks juba asjad paremad olema. Vähemalt on see üks endale püstitatud tähtaeg. Liigutamine liikumise nimel on kõige võti. Vähemalt minu jaoks.

I think I've been kissed by life.