Teisipäev, 4.oktoober 2005. Palun mulle pistoletti, jah, just see seal nende nööride kõrval, aitähh!

New York City, mu armas koer, jäi lõpuks magama, mis annab mulle võimaluse hetkeks hinge tõmmata ja ooo, ka paar rida ülestähendada. See koera võtmine on ikka sama hea kui lapse saamine. Noh, mõningaste mööndustega. (Ma siinkohal pean vabandama, et ma jälle NY-st kirjutan, aga ma lihtsalt ei saa teisiti.)

Viimasel paaril päeval on York avastanud teiste koerte sitasöömise mõnu. Mitte et mina selles mingit mõnu näeks, aga tema näeb seda küll. Ja kui ma teda keelan, jookseb ta eest ära ja ringiga uuesti selle võõra sitahunniku juurde ja laseb muruslebaval hea maitsta. Ta haarab alati hullu hooga suuure suutäie ja üritab selle kiiresti alla neelata, et ma midagi kätte ei saaks. Ja no vürtsi (eriti minu jaoks) annab asjale juurde see, et tavaliselt, kui ma teda taga ajan, suudan ma ka ise mingi sitahunniku otsa libastuda. See ajab mind nii närvi. Nii nii nii väga ajab see mind närvi. Ja kõige närvesöövam on selle loo juures asjaolu, et suurest sitasöömisevaimustusest tingituna unustab ta ise oma soolestikku tühjendada. Ning eelistab selleks minu söögituba. Loomulikult on see palju meeldivam koht selle delikaatse toimingu kordasaatmiseks, aga no kuulge, MINU NÄRVID (rääkimata haistmis-, nähemis- ja teistest meeltest) saavad ääretult suure hoobi. Nii ma vaatasin Yorkile sügavalt silma ja mõtlesingi täna kõva häälega, et miks ei võiks see armas kraage magada seni, kuni ta on suur ja tark, ning siis alustada minuga aastatepikkust meeliköitvat kooselu.

York vaatas mulle lihtsalt tuima näo ja "mine õige persse" pilguga otsa. Ja sellega oli meie see dialoog, või õigemini minu monoloog ja tema hukkamõist, lõpetatud.

Aga! Kuna see sitasöömine ajas mind nii marru, siis ma ostsin talle lõpuks kaela- ja jalutusrihma. Ja ma käisin temaga juba rihmaga jalutamas ka. Väga lõbus! Teiste koerte sita ta unustas. A noh, minu meelehärmiks unustas ta ka ise sittumise. Jälle. Eks ma siis panen jälle skafandri selga, kui söögitoas taas midagi mittekohast on laiutama kerkinud.

Koerad. Ma ei või. Lapsed, koerad, kõik nad tuleb alguses ikka keti otsa panna. Perenihilism võtab silmnähtavalt võimust. (Ei no ärge mõistke mind valesti, küll kunagi mu isatunded ka lõkkele löövad, loodetavasti, aga praegu, tuleb välja, ei ole lihtsalt see aeg. Anyways, I'm with you on that, Luarvik.)

Uuuh, kohe kergem sai. Tänan Teid väga.