Teisipäev, 22.veebruar 2005. Soon I'll meet you in the light.

Ilm on suurepärane! Nii ilus. Ja siin Käärikul lööb see eriti välja. Ja kõigele lisaks on aknast ja ustest ruumidesse sööstvatel valgusvihtudel juures kevade maitse.

Ma jälle mõtlesin, et kõige rohkem armastan ma maailmas lennukiga lennata. Lennuk tõuseb õhku, ja nii olen mina ka õhus. Ja viib mind kuskile mujale, kus ma tean, et saan hingata uut õhku, tunda uusi lõhnasid ja kogeda teistsuguseid maitseid. Elu ongi selles, nende teistsuguste asjade läbielamises, erinevuste läbi rikkamaks saamises.

Ja siis ma armastan veel lennujaamasid. Need on teatud mõttes nagu turismimessid. See käegakatsutav niiskus, tohutu hulk igale poole minemisi, inimestega kohtumisi, uusi maailmu, mikrokosmoseid ja kaoseid.

Ma olen jube rahulik, ja mingi magus õnnetunne ronib sisse. Kõik on täitsa korras.

If only I don't suffocate
I'll meet you in the morning when you wake

Esmaspäev, 21.veebruar 2005. The last time you fall on me for anything you like

Ma ei tea mis suunas jooksu pista. Kus on see Püha Lehm oma abiga nüüd?!?

Laupäev, 19.veebruar 2005. I see you watching me, and I know you look deep in my face

Turismimess osutus ooo kui elamusterohkeks. Lisaks müügitööle, mis sai tehtud ja kontaktidele, mis said loodud, kohtusin ülilahedate inimestega ja mingite segaste ja samas mõnevõrra müstiliste ning tähendusrohkete kokkusattumuste tagajärjel tekkis hulk väga vingeid ideid, mis realiseerides peaks vinge tulemuseni jõudma. Mida veel tahta ühelt messilt, mhh?!? Aa, seda võib-olla, et sulle öeldaks, et Küprosel, kuhu sa nädala aja pärast lähed, on nüüd juba 21 kraadi sooja. Juhhuuu!

Eile õhtul käisime Krahlis Ema vaatamas. Peale esimest kümmet minutut jäin tukkuma. Siis mingi hetk virgusin. Aga mitte etendusest tulenevalt. Njah. Nagu Plu ütles, ei kõnetanud mind see tükk. Minu jaoks ta mitte ainult ei kõnetanud, vaid oli ka tühi. Nojah, töö on paha, roojane, tänu tööle oleme üks pask. Ja siis? Mhh??? Taas, tsiteerides juba tsiteeritut, kuskilt peab see raha ju tulema!

Võimalik, et mul on viimasel ajal lihtsalt kunstiga probleeme. Ma ei jaksa asju vastu võtta, rääkimata nende sünteesimisest. Ja midagi sellist, mis selle vajaliku tarbimisprotsessi iseeneseslikult aktiviseeriks, pole ma tükil ajal kohanud.

Ma nüüd peaks end töölainele suunama ning hulga paberitööd ära tegema. Puhkuseni on loetud päevad. Hirm tuleb nahka. Ikka selline tunne, et ei saa puhkusele minna, sest asjad väljuvad siis kontrolli alt. Ja kui ma mõtlen, et milline võiks aastas see aeg olla, mil rahulikult puhata võiks... hmm, ma ei suuda seda välja mõtelda. Seega, vahet pole. Tuleb lihtsalt minna. Ja tööasjad enne võimalikult ordungisse saada. Tegelikult, vastupidiselt eilse etenduse ühele võimalikule sõnumile, meeldib mulle tööd teha. Ma ei arva, et ma tööta vähem loom oleks kui töötades.

MTV top 10 at 10 on poistbändidest. Mul läheb kohe süda pahaks.

PS. Minge 'i kodukale ja vaadake/kuulake meedia alt video "Go gone". Peaks päris hea laupäevase poweri saama :)

Reede, 18.veebruar 2005, enne keskpäeva

Tahaks rämeraputavaid elamusi. Täna teen proovi Tourestil. Lähen neid sinna taga ajama. Äkki saan kätte. Kui saan, saab nalja. Söön need ära ja olen jube rahul. Sest elamine on jälle elamusterohkem.

OK. Messid on ühed üliimelikud kohad. Ma olen viimase kuu jooskul viibinud kolmel turismimessil - Helsingis, Riias ja nüüd siis Tallinnas. Turismiinimesed on täiesti omaette inimtõug, kommunikatsioon toimub tavapärasest täiesti teistel eeldustel ja alustel ning alati on mingi seletamatu niiskus õhust. Võib-olla on see sellest, et kuskil värvendab alati mingi iha lennata kuskile Vahemere äärde, koperdada oma kompsudega hotellituppa, hommikul valges hommikumantlis päikesetõsu vaadata ning restorani hommikusöögilt tuppa kaasa võetud kohvi juua. Ja mitte minna merre ujuma, vaid pea ees hotelli helesinisesse basseini hüpata ning pikkade tõmmetega teise basseini otsa ujuda. See Vahemereäärne niiskus on nendel turismimessidel nii valusalt kuklas. Ja lennuki õhkutõusud, lõunaeined ja maandumised, teised maailmad, erinevad hingamisrütmid.

Kuramuse super, et vähem kui nädala pärast lendame Küprosele. Nii et kui Tourestil mu elu elamusterohkemaks ei saa, juhtub see juba lähemas tulevikus ühel või teisel viisil nagu nii. Viimane oli nüüd küll päris hea lause. Ühel või teisel viisil nagu nii. Haa!

Valentinipäeva hilisõhtul

Sa oled elanik. Ma olen maja.
Sa oled rand. Ja mina olen laev.
Ma olen
kuivi-huuli janutaja
ja sina oled
värske veega kaev.

/Jaan Kross/

Esmaspäev, 14.veebruar 2005, päeval

Njah. Praeguse päeva teeks heaks üks seksi-round. Seega stimuleerin oma tüütut pärastlõunat mõtetega suurepärasest pärastlõunasest seksist. Tänane päev imeb nii kohutavalt - üldse mitte nii, nagu mulle meeldiks.

Neljapäev, 10.veebruar 2004, hommikul

On täna ikka kümnes? On nagu? Njah.

Jooksen kohe mingile koolitusele. Personalialasele - umbes kuidas motiveerida ja turgutda oma töötajaid. Eile Plu-ga rääkisime, et kui sellisel koolitusel kasvõi ühe uudse idee võrra targemaks saad, on koolitus täie ette läinud. Sest karta on, et midagi tugevamat sealt tulla ei saa.

Seda tahtsin Plu Sulle ka veel ütelda, et Su eilne pasta maitses väeeega hea! :)

OK, lähen siis tarkust koguma. Ähähh.

Teisipäev, 8.veebruar 2005. I wanna go home. Oh just let me go home.

Elu ikka oskab juhatada otse sita sisse astuma.

Nagu täna. Läksin eelmise töökoha kolleegide juurde. Noh, kolleegide, kes ei ole otseselt kolleegid vaid selline kõrvalosakond-kolleegid. Astun kabinetti, inimesed istuvad suhteliselt rõõmsal moel vesteldes ümber laua, söögid-joogid ees. Ma kohe küsisin, et ohohh!, kellele ma õnne peaks soovima. Kui küsimuse ära olin küsinud, nägin laua otsas (mis jäi natuke ukse taha) põlemas küünalt, mille ümber must lint ja kõrval kellegi foto. Ja siis mees, keda pidasin sünnipäevalapseks, kuna ta oli ainukesena ülikonnas, ütles, et tal isa peied. Et isa maeti eile. Nüüd istutakse töökaaslastega ja... jah.

Milline on ametiasutuses sellise olukorra tekkimise tõenäosusprotsent? 1? 0,01?

Mul oli hiljem nii paha olla, et ma ei suutnud lõunat süüa. See on vahetevahel erinevate asjade kokkulangemine lihtsalt.

Ma olen küll suur poiss, aga vahetevahel on ikka isu nutta. Isegi mitte enda pärast, vaid inimeste ja maailma ja kurbuse ja õnne ja lootusetuse ja igatsuse ja armastuse ja inglite ja muusika ja filmide ja raamatute ja loojuva päikese ja lumesätenduse ja jaheda toa ja ilu pärast.

Oma väikese õe pärast olen nii rõõmus. Kaaneni täidetud vanema venna uhkusega. Ma nii tahaks, et tal hästi läheks. Mitte ainult selle modellivärgiga, vaid üleüldse. Ma tahaks, et ta oleks kogu aeg hästi õnnelik, ja et temani ulatuks kõik, mida ta igatseb ja ihkab. Ja et ta leiaks suureks saades selle inimese, keda armastada ja kes teda tingimusteta armastaks, kellega koos tal oleks soe ja et nad teineteisest lahus olles teineteist hulluksminemiseni igatseksid.

See selge päeva loojang muudab mu kohutavalt melanhoolseks.

Teisipäev, 8.veebruar 2005, enne pessa pugemist

Kui sissekannet alustasin, kirjutasin kuupäevaks 8.november 2004. Täiesti mõistetamatu. Selliseid asju juhtub viimasel ajal rohkelt. Konsentreerumishäired? Ei tea. No see selleks. Mis ütelda tahtsin, on siin:



Oh so lovely and beautiful You are,
with Your cheeks so soft and eyes as glow,
Yes, You're lovely, never, ever change,
Keep that breathless charm!

Te leiate teda veel siit. Si belle!

Esmaspäev, 7.veebruar 2005, hommikupoolikul

Väga armas nädalavahetus oli. Ei mingit liigset alkoholi tarbimist. Lihtsalt lähedaste inimestega aja veetmine ja puhkamine ning värskete emotsioonide kogumine ja tarbimine.

Reedel oli kaks silmapaistvat üritust. Esimene neist leidis aset uuenenud Ülikooli Kohvikus, mis ametlikult avas oma uksed. Koht on võrratu! Kõik, kes te Tartusse satute või siin olete, minge sinna sööma või kohvitama, sest... ma ei teagi kuidas seda kirjeldada, aga... see on kohvik kohviku kõige paremas tähenduses. Kilk on tegija.

Siis sünnipäev. Üks mees sai 30 aastat vanaks!!! Raske raske :) (A võib-olla pole ka. Eks näis mõne aasta pärast.)

Laupäev oli lihtsalt üks kena päev. Tartus veel üks uus koht avatud (küll juba mõnda aega vist). Bambus nimeks. Teenindus jättis väga väga väga palju soovida, aga muidu meeldiv. Hmm, ja toit, mida sõin, oli liiga hot. Nii et toidu maitset ma ei tundnud - nii mulle väga ei meeldi.

Noh, ja siis väike poeskäik ja filmirent ja õhtul eurovisioon. Njah. Miks inimesed küll seda vaatavad? Miks ma seda vaatan? Äge vä? No ei ole ju nagu.

Pühapäeäeva hommikul käsin Käärikul, sest ilma probleemideta ikka asjad ei toimi. Ma veel ei tea päris hästi, kuidas saada asjad nii toimima, et nad funtsioneeriks ilma probleemideta. Jaa, õppida on veel palju.

No ja siis tulin tagasi, sõime hilise hommikusöögi, vaatasime lõpuni laupäeval lõpuni vaatamata jäänud filmi (üks imelik film oli) ja läksime Ülikooli Kohvikusse lõunatama. Ma ei tea Eestis praegu paremat kohta kui Ülikooli Kohvik, kus veeta kena pühapäevalõuna. Selline valge ja mugav ja rahulik ja suitsuvaba. Selles kohas on välja toodud selline mõnus kohviku hõng, millist ma kujutan ette kõikides eestiaegsetes kohvikutes. Mõnus väljapeetus, meeldiv lõhn, head söögid, vaikselt rääkivad inimesed, mõnus muusika, suurepärane, lausa laitmatu interjöör, jne jne. Menüü kohta nii palju, et see on täiesti erinev sellest, mis ma Eesti söögiasutustes olen harjunud kohtama. Mina sõin näiteks pirni ja rucola salatit parmesanilaastudega. Võrratult maitsestatud! Ja kõik on täiesti mõistliku hinnaga.

Jah, ma võiks seda kohta siin ridadeviisi kiita.

Ja siis oligi õhtu. Oehh.

Neljapäev, 3.veebruar 2005, hommikul

Ma võiks praegu tunde klaasistunud silmadega arvuti taga istuda ja seosetult mingeid faile ja linke klõpsutada. Stressipõhine apaatia võiks selle kohta ütelda.

Latte on jõudnud ka ära jahtuda.

Mina ja kõik need latted mida ma hommikuti endale sisse kallan. Ma olen loonud hommikuste lattedega sugavama suhte kui enda tööga. Või mille iganes asjalikuga.

Nüüd jälle mõtlen, et mis välistab palun latte asjalikkuse. Äkki latte asjalikkusel põhinevadki mu elu kõik teised asjalikkused. Kui latte asjalikkus minu süsteemist eemaldada, variseks ka kõik muu kokku?

Ma elan hommikutes, ning õhtute nimel. Voodi on mu pesa.

Kolmapäev, 2.veebruar 2005, keskpäeval

Inimesed talves on nii huvitavad. Liiguvad teistmoodi kui muidu, hingavad teisiti, räägivad teisiti. Vaatavad teisiti ja nutavad teisiti.

Ficusel, mis elab mu raamatukogutoa aknalaual, on sügis kätte jõudnud. Osa lehti on kollased, osa juba aknalauale pudenenud. Enamus elab küll edasi oma aastaringset rohelist elu. Aknast paistab talv, ja Ficus räägib mulle jutte sügisest. Alati elab korraga elab mitu aega. Üks ja ainuke aeg on mõeldamatu.

Hommikud on juba valgemad. Kell pool kaheksa tööle sõites on juba päris valge. Õhtul on veel enne kuut aimatavalt valge. Päevad on pikemad. Sunnin hingamist sügavamaks, korrapärasemaks, kergemaks.

There’s still a little bit of your taste in my mouth
There’s still a little bit of you laced with my doubt
It’s still a little hard to say what's going on

There’s still a little bit of your ghost your weakness
There’s still a little bit of your face i haven't kissed
You step a little closer each day
That i can’t say what's going on