Pühapäev, 25.veebruar 2007. Elevandipoeg Dumbo.

Neljapäev, 8.veebruar 2007. Kopamees Rassel

No talvest on mul nüüd kopp ees - kui teda eriti vaja oli, siis teda ei olnud. Nüüd on nii külm, et Koerad juba keelduvad väljas häda tegemast (no Siscost ma ei hakka üldse rääkimagi), korterit ei jõua soojaks kütta (Sistal ja Maq'l pidid radikad vabshee külmad olema), lisaks on see rämedalt segamini, ma ei suuda selle koristamisega tegeleda ja Koerad ajavad mind selle kõige juures enesetapu äärele. Minu arust York sittus eile tuppa, sest Sisco lihtsalt ei ole veel võimeline nii suuremõõtmelisi junne produtseerima. Või juba on? :S Ja Sisco, see muudkui kuseb ja kuseb. UPUTUS! Argghhhhh! Ja no nendest shokiteraapia elementidest, millega nad mind haua pervele viivad, ma üksikasjalikult parem ei hakka rääkimagi - prügikasti (mis ei ole mul ju väike) laialivedu ja täielik hävitamine (ma pean nüüd selle uue ostma, ja oleks hea, kui see oleks metallist ning seina ja põranda külge keevitatud), destruktsioon tamede, lillepottide, ajakirjade ja kõige muu ettejuhtuvaga, kui ma silmapiirilt kadunud olen jne jne. Kes oleks seda osanud arvata, et York koos uue sõbraga langeb samale tasemele, millelt ta alles mõni aeg tagasi vapralt maha astus.

A ei no palju õnne mulle selle saavutuse puhul.

Muidu on nad nii armsad. Eriti kui ma nendega jalutamas käin. Kaks jobu, Sisco kogu aeg ninapidi Yorkil sabas ning kõike võimalikku maasolevat ja kuidagigi lõhnavat suhu haaramas. Kaks rihma, mille nad pidevalt sõlme jooksevad ja... eile näiteks nägi York üht võõrast koera, millest kujunes olukord, kus jalutusrihmad olid ümber minu sõlmes, Koerte endi käpad rihmadest kammitsetud, Sisco põhiliselt Yorki all, jooksid kaheltpoolt puud seda koledat krantsi haistma, mina praktiliselt käpuli maas, nägupidi puutüve uudistamas. Pärnapuu oli.

Ja tundub, et sel talvel lauda sõitma ka ei jõua kuskile. Ma tõesti loodan, et see on praegu ainult tunne. Sest kui ma sel talvel lauda alla ei saa, ja seda kuskil normaalse mäe peal (mul lihtsalt puudub motivatsioon minna Kuutsekale - ainus motivatsioon oleks vist sõbrad ja vahepealsed peatused kõrtsis, et Jägermeisterit teega vmt juua), siis ma löön selle laua endale pähe kinni. No a kellele seda vaja oleks? Vaenlased plaksutaks muidugi vaimsutusest käsi. Milline etendus!

Et jah, talv võiks küll nüüd asju pakkima hakata. Kodo kodo! Mul kevadet juba vaja.

Suht sitt päev vist.