Reede, 31.märts 2006

Time and timelessness are connected. This instant and eternity are struggling within us. And this is the cause of all of our contradictions, our obstinacy, our narrow-mindedness, our faith and our grief.

/Arvo Pärt/

Pühapäev, 19.märts 2006. Ülestunnistus

Asi on selles, et mul on küll palju-palju mõtteid, aga ma ei suuda neid sissekanneteks formuleerida. Ma olen viimasel paaril nädalal nii palju läbi elanud (teisisõnu: tundnud) ja mõtelnud ning kõike seda sünteesinud ning sellest kõigest välja kasvanud, välja tulnud, vahepeal taas tagasi kukkunud ning uuesti välja tulnud, asju uues valguses näinud, enamates värvides, ka varjudes, varjundites näinud, aga... aga jah, ma ei oska, või ei suuda sellest kirjutada. Ja ega see kummitav mõte, et ma kirjutan sellest, ei lähe kuskile. Kirjutan. Kuidagigi, midagigi. Ja ma olen alustanud ning siis select all & delete käske kasutanud. Lõhnab natuke nagu surnud ring.

Aga. Ma arvan, et ma olen läbinud oma elu ühe suurema kasvamise. Kasvamise paremaks inimeseks saamise ja olemise poole. Ja ma pean selle eest tänama Anne Proulx'd, Ang Lee'd ja teisi asjaosalisi, täiesti üllatuslikult üllatuslikku, küll negatiivset mõju avaldanud käesoleva aasta Oscarite jagamist, Dolly Partonit ja kantrimuusikat üldse (jah, imelik, ma tean), unistust ja unenägusi mägedest, Jeanette Winterson'i ning mõningaid kirjatöid mõõtmatust internetiavarusest.

Ja kasvamine jätkub. Ja seda seni, kuni hingan. Ning loodetavasti viib see kõik mind veel kaugele, kõrgele. Ja loodetavasti olen ma ühel päeval võimeline looma midagi sama suurt ja ilusat ning avaldama sama võimast mõju, kui need, kes/mis mulle seda avaldanud on.

Alati kasvada. Areneda. Olla tark. Olla suuremeelne ning soe. Hoolida. Andestada ja minna lasta. Olla vaba. Armastada. Armastada ja mitte hirmu tunda. Armastada. Armastus, mu kallid, on üle kõige.

Ja mitte kunagi kõiges selles vanaks saada.

Seega, siin ta on. Mu ülestunnistus. Ei midagi uut, aga oluliselt sisukam minus endas. Ja tõenäoliselt jääb see ülestunnistus siin ülestähendustes vähemalt mõneks ajaks viimaseks. Aitähh, et lugesite. Olge ilusad.

Ja ma vannun, et...

Reede, 10.märts 2006. Oh have you seen my dear companion?

Elu käib imelikke käänakuid mööda. Päevad ristuvad ootamatute hetkedega ning tekitavad nii erinevaid emotsioone ning tundeid. Nii sügavaid emotsioone ja tundeid, et mõnikord on kurvist raske terve nahaga väljuda. Noh, siis istungi siin kurvis ja ootan, kuni hing maha rahuneb ning laseb edasi liikuda. (Kurat neid filmi- ja lugemiselamusi võtaks!)

Ei, tegelikult on mul tunne, et ma ei tohi oodata, millal miski üle läheb, vaid ma pean võtma kõigest, mis minusse jõuab, maksimumi (ükskõik kui raske ja halvav see see minu sees olev siis ka poleks) ning sellest midagi tekitama. Ma lihtsalt ei tea, kuidas? Kuidas seda teha, et võtan kõik selle hea ja kõik selle sita, mis mu sees ning loon sellest midagi nii suurt, et ise ka ei usuks, et selleks võimeline olin? Njah, tuleb ennast vist lihtsalt kätte võtta. Jah, tegelikult on see ju lihtne.

Amarüllus hakkas taas õitsema. Ja lehtede vahelt ajab välja veel üks õienupp. Illos, kas pole?



Ja lund muudkui sajab juurde.

Pühapäev, 5.märts 2006. Love that never grows old.

Võta mul käest ja vii mind siit ära.

Ta võtab tal käest ning nad kõnnivad mööda teed suunas, mis mõlemale tundmatu. Kingade all logisev kiviklibu muudab kõndimise raskemaks kui nad oleks oodanud, kuid tuul on tagant poolt ning lükkab neid nähtamatu jõuna edasi.

Pihud, mis kokku seotud, higistavad.

Vahepeal jäävad nad seisma, käest lahti ei lase, vaatavad teineteisele otsa. Üks suudleb teise soolast kaela. Teine vaatab ihast hullunult taevasse, otse päikesesse, paneb käe ümber armastatu keha, surub selle nii tugevalt kui suudab oma keha vastu. Päike pimestab. Ja on lõõmavalt kuum.

Nagu Su huuled.

Vii mind siit ära. Vii mind vabadusse.

Neljapäev, 2.märts 2006. Where's home?

Pea kümme päeva Slovakkias lauaga mägedest alla kakerdades oli lihtsalt kõige parem. Ma pole end nii tugevana oi kaua tundnud. Tugeva ja puutumatuna.

Ja nüüd? Nüüd ma olen oma hingeotsingul. Sest seal on veike korralagedus. Lisaks muule on mõned inimesed, kes kunagi kallid olnud, eemaldunud, et mitte ütelda läinud, võtnud uue hoiaku, ning see diski defragmenteerimine pole nii lihtne, kui võiks arvata. Imelik asi see inimestega ikka. Aga küll kõik korda saab.

Ja kui ma praegu midagi soovitama peaks, siis ma soovitaks uut Eesti õllet Puls Extra Lager. Ma ise maitsen praegu seda heledat. See on täitsa teistsugune ja väga mõnusa mekiga.

Juba hakkab täitsa hea.