Reede, 10.märts 2006. Oh have you seen my dear companion?

Elu käib imelikke käänakuid mööda. Päevad ristuvad ootamatute hetkedega ning tekitavad nii erinevaid emotsioone ning tundeid. Nii sügavaid emotsioone ja tundeid, et mõnikord on kurvist raske terve nahaga väljuda. Noh, siis istungi siin kurvis ja ootan, kuni hing maha rahuneb ning laseb edasi liikuda. (Kurat neid filmi- ja lugemiselamusi võtaks!)

Ei, tegelikult on mul tunne, et ma ei tohi oodata, millal miski üle läheb, vaid ma pean võtma kõigest, mis minusse jõuab, maksimumi (ükskõik kui raske ja halvav see see minu sees olev siis ka poleks) ning sellest midagi tekitama. Ma lihtsalt ei tea, kuidas? Kuidas seda teha, et võtan kõik selle hea ja kõik selle sita, mis mu sees ning loon sellest midagi nii suurt, et ise ka ei usuks, et selleks võimeline olin? Njah, tuleb ennast vist lihtsalt kätte võtta. Jah, tegelikult on see ju lihtne.

Amarüllus hakkas taas õitsema. Ja lehtede vahelt ajab välja veel üks õienupp. Illos, kas pole?



Ja lund muudkui sajab juurde.