Teisipäev, 24.jaanuar 2006. End jooksen hingetuks.

Teate.

Ma olen päris paljudest asjadest tahtnud kirjutada. Noh, nagu et kui ma näen mingit vana naist tänaval kusemas, siis ma mõtlen, et ohh, sellest ma võiks kirjutada.

Ma ei ole ühtegi vana naist tänaval kusemas näinud.

Aga, elus juhtub ikkagi nii palju asju, millest võiks kirjutada. Ja elus juhtub nii palju asju, millest pidevalt tõeliselt suurejoonelisi järeldusi saab teha. Aga sageli ei kirjuta, ja sageli ka ei tee. Järeldusi.

Kui ma näeks vana naist tänaval kusemas... Kirjutaksin, et oli vana naine, täiesti viisakalt riides, tõenäoliselt kannatas tugeva häda all ning kuna kuskil lähedal ühtegi käimlat ega kangialust polnud, kuses tänavale. Ja inimesed ei julgenud päris otse tema poole vaadata. Või siis vaatasid äärmise hukkamõistuga. Ja loomulikult panid naisele diagnoosi. Hull psühhiaatritepande ikka.

Hmm. Ja just praegu tuli mulle meelde, et kui lapsena 1989. aastal Iirimaal käisin, nägin Dublini kesklinnas vana naist tänaval rõõmuga põit tühjendamas. Jaa, tõesti, täiesti rõõmsalt. Ja ta ju vaatas mulle otsa "kullake, kõik on täiesti hästi" pilguga. Ja mul meenub praegu äärmise teravusega see kuseloik, mis tema kükitamise all suure hooga suurenes ning mööda kõnniteed laiali voolas. Kui hästi ma seda järsku mäletan!

Nii et kõik, mis meis on, on minevikust. Ka kõik, mis arvame, et on uus, on ka sealt.

Olete te kunagi piserdanud veepritsiga oma toataimi ning samal ajal õlut joonud? Ühes käes prits ja teises õllepurk? Kui jah, siis päris lahe, või mis? Imelikult lahe tunne, ma ütleks. Jumal teab, miks. Igatahes, ma just natuke aega tagasi tegin seda. Ja üllatusin end sellises olukorras nähes. Ja mõtlesin, et sellest võiks kirjutada. Ja siis ma mõtlesin veel, et ma olen tahtnud kirjutada, et koera võtmisega on see häda, et toalilled jäävad unarusse. Ma pole rahul.

Ja teate, mis? Kõige olulisem on ikkagi armastus. Uskuge mind, ka te uskumatud.

Ma olen täna õhtul üksi olles joonud liiga palju õllet, tundnud tohutult palju erinevaid, enamalt jaolt küll ilusaid tundeid, kuid ka kurbust, mis on vist ka ilus olnud, ja mure ning kurnatust. Jaa, ja ka igatsust. Igatsust. IGATSUST. Igatsus on alati natuke abitu, kas pole?! Ja nüüd ma lähen magama. Ja kui ei lähe, siis mul pole vähimatki aimu, mida teen. Eks mõtlen. Mõtlen Sulle. Ja nendele imelikele asjadele, mis minu elus juhtunud on ning millest ma kirjutanud ei ole, kuigi olen mõtelnud, et võiks. Jah, nii teengi. Kui just magama ei lähe. Kui just ei lähe.

Mu armsad, teadke, et kõige olulisem on armastus.

Sa tead,
end jooksen hingetuks.
Su juurde igatsus
mind tagasi toob,
tagasi toob,
mind Sinu juurde toob.
[Padar, Forsberg ja Kender]

PS. Don't take anything for granted.