Teisipäev, 31.jaanuar 2006. Search and destroy!

Täna kuulsin raadiost, et arktilised õhumassid on jälle Venemaa poolt meie poole teel. Mida kuradit? Umbes, et katke oma torud kinni. Katke ise oma torud kinni. Pange nad lukku! Jumala eest, parem on mitte raadiot kuulata ning ma panin selle kinni.

Üldiselt kannatan ma tugeva meedia üleküllastuse all ja mind ajab kõik närvi. Raul Rebane ühel koolitusel rääkis, kuidas maailm liigub kahe meediakonflikti poole - üks on see, kus meedia keerab kruvi mingil hetkel nii üle, et rahvas ei suuda seda enam taluda ja hakkab mingit osa sellest jurast boikoteerima ning mille tagajärjel sureb mõni väljaanne näiteks välja. Teeks õhu puhtamaks küll. Eesti puhul on minu arvates siin ainult selline "aga", et eestlane on nii palju loll, et laseb endale igast sitta näkku puhuda ning noogutab hoogsalt kaasa. Aga no mis sest eestlasest. Eestlane tõestab ennast suurepäraselt kõikvõimalikes internetikommentaarides ning see teema ei vaja ammu enam pikemat süüvimist.

Teine võimalik meeidakonflikt oleks see, kui keerataks kruvi nii üle, et meediaväljaanded läheks omavahel nõnda kapitaalselt tülli, et midagi suretataks välja, visataks pomm. See võiks Eestis küll suhteliselt tõenäoline olla, arvestades veel asjaolu, et kellelegi oleks see juba majanduslikult äärmiselt sobilik.

Vot nii üleküllastunud olen. Kui eile õhtul Käärikult ära tulin, tuli fuajee telekast Reporteri reklaam ning reklaamiti suure hurraaga mingit uut aspekti (uut my ass) presidendilossi pidude "skandaalist". Millest me räägime, ahh?!? Mul tekkis tugev reaktsioon - nagu oleksin alkoholiravil ning mulle on naha alla sisestatud ampull, mis tekitab iiveldus ja oksereaktsiooni ainult alkoholipudeli nägemisest. Ei, ainult alkoholile mõtlemisest! Jooksin hotelli fuajeest välja sapimaitse suus.

Ma pean lilli kastma. Ma olen nad nii hooletusse jätnud. Avastasin just, et üks lill on nüüd kas ära kuivanud või külmunud. Millest on mul äärmiselt kahju. Ühele ei ole siin algusest peale meeldinud ning ta on vaikselt ja pikaldaselt enda teekonna ise lõpule viinud. Ma pean end ainult kokku võtma ning ta krimpsu tõmmanud keha potist välja kakkuma ning prügi hulka toppima. Nüüd on neid siis kaks.

Ilm väljas on muidugi imeline. Vähemalt veel. Hea seegi.

Teisipäev, 24.jaanuar 2006. End jooksen hingetuks.

Teate.

Ma olen päris paljudest asjadest tahtnud kirjutada. Noh, nagu et kui ma näen mingit vana naist tänaval kusemas, siis ma mõtlen, et ohh, sellest ma võiks kirjutada.

Ma ei ole ühtegi vana naist tänaval kusemas näinud.

Aga, elus juhtub ikkagi nii palju asju, millest võiks kirjutada. Ja elus juhtub nii palju asju, millest pidevalt tõeliselt suurejoonelisi järeldusi saab teha. Aga sageli ei kirjuta, ja sageli ka ei tee. Järeldusi.

Kui ma näeks vana naist tänaval kusemas... Kirjutaksin, et oli vana naine, täiesti viisakalt riides, tõenäoliselt kannatas tugeva häda all ning kuna kuskil lähedal ühtegi käimlat ega kangialust polnud, kuses tänavale. Ja inimesed ei julgenud päris otse tema poole vaadata. Või siis vaatasid äärmise hukkamõistuga. Ja loomulikult panid naisele diagnoosi. Hull psühhiaatritepande ikka.

Hmm. Ja just praegu tuli mulle meelde, et kui lapsena 1989. aastal Iirimaal käisin, nägin Dublini kesklinnas vana naist tänaval rõõmuga põit tühjendamas. Jaa, tõesti, täiesti rõõmsalt. Ja ta ju vaatas mulle otsa "kullake, kõik on täiesti hästi" pilguga. Ja mul meenub praegu äärmise teravusega see kuseloik, mis tema kükitamise all suure hooga suurenes ning mööda kõnniteed laiali voolas. Kui hästi ma seda järsku mäletan!

Nii et kõik, mis meis on, on minevikust. Ka kõik, mis arvame, et on uus, on ka sealt.

Olete te kunagi piserdanud veepritsiga oma toataimi ning samal ajal õlut joonud? Ühes käes prits ja teises õllepurk? Kui jah, siis päris lahe, või mis? Imelikult lahe tunne, ma ütleks. Jumal teab, miks. Igatahes, ma just natuke aega tagasi tegin seda. Ja üllatusin end sellises olukorras nähes. Ja mõtlesin, et sellest võiks kirjutada. Ja siis ma mõtlesin veel, et ma olen tahtnud kirjutada, et koera võtmisega on see häda, et toalilled jäävad unarusse. Ma pole rahul.

Ja teate, mis? Kõige olulisem on ikkagi armastus. Uskuge mind, ka te uskumatud.

Ma olen täna õhtul üksi olles joonud liiga palju õllet, tundnud tohutult palju erinevaid, enamalt jaolt küll ilusaid tundeid, kuid ka kurbust, mis on vist ka ilus olnud, ja mure ning kurnatust. Jaa, ja ka igatsust. Igatsust. IGATSUST. Igatsus on alati natuke abitu, kas pole?! Ja nüüd ma lähen magama. Ja kui ei lähe, siis mul pole vähimatki aimu, mida teen. Eks mõtlen. Mõtlen Sulle. Ja nendele imelikele asjadele, mis minu elus juhtunud on ning millest ma kirjutanud ei ole, kuigi olen mõtelnud, et võiks. Jah, nii teengi. Kui just magama ei lähe. Kui just ei lähe.

Mu armsad, teadke, et kõige olulisem on armastus.

Sa tead,
end jooksen hingetuks.
Su juurde igatsus
mind tagasi toob,
tagasi toob,
mind Sinu juurde toob.
[Padar, Forsberg ja Kender]

PS. Don't take anything for granted.

Esmaspäev, 23.jaanuar 2006. Isle Special Star Pepper

Meie pere suur sõber läks parematele jahimaadele. Jahiõnne Sulle seal, sõbrake!

Esmaspäev, 16.jaanuar 2006. What color is love?

You must know the color. You paint it.

Jälle veel kuhugi veel.

Ma olen nii imelik.

Ütlen lihtsalt, et ole kuss praegu.

Kolmapäev, 4.jaanuar 2005. Õhtul

Inimene.

On kopsud. Magu. Maks, sooled ning tagumik. Nahk, küüned, karvad. Nägu. Palju erinevaid ilmeid, pisaraid, suukrampe. Sülg. Naerukurrud.

Kas tead, mis juhtub siis, kui maa pöörab ennast pea peale ja muld on taevas ning taevas on maa all? Ei tea?

Mina tean. Aga Sulle ma praegu ei saa seda ütelda. Miks? Oijah, alati Sa küsid seda. Sellepärast, mu võrratu, et mu käelabadele on kirjutatud "vaikus" ning mu ripsmekarvad, kujutad ette!, vahetavad värvi. Tead, mind üllatas see ennastki.

Inimene hingab. Sageli küll väga ebakorrapäraselt, aga üldiselt ikka hingab. Ja hingamine on väga oluline. Joo palju vett ja hinga. Porgandid on ka väga kasulikud. Ma olen neid isegi viimastel päevadel palju koorinud ja söönud.

Tuks, tuks, tuks, tuks.

Kuuled?

Muidugi kuuled.

Tuks, tuks, tuks, tuks.