Kolmapäev, 27.juuli 2005. I stand illuminated.

Starbucks, Latte Grande ja apple strudle.
Ümberpöörd Brooklyn Bridge'il, sest nii räigelt palav on.
Kino alllinnas, kuhu me ei lähe.
Soho. Maailma kõige imelikumaid riideid sisaldav botique.
Kohvikud ja lokaalid.
Oscar Wilde'i raamatupood Christopher Street'il.
Supreme pizzalõik ja minestamaajavat janu kustutav Pepsi Time's Square'i mingis pizzakohas. Jube hea.
Ja veel miljon asja.

Kohutav New York'i isu on.

Esmaspäev, 25.juuli 2005. Muruseeme, päike ja tikrid

Sel nädalavahetusel tundsin esimest korda, et puhkan. Lõpuks suutsin aja maha võtta ja nädalavahetuseks vanaema juurde maale sõita. Käsipidi mullas sonkides lasin päikesel enda turja ära põletada ja kondid on ka valusad. Vanaema ütles Sistale, et pole ime ka, et käsi varsti ei liigu ja selg ei lähe sirgeks: "te tulete ja tahate terve suve töö kahe päevaga ära teha". Umbes nii see oli tõesti. Aga mis sa teed, ajad on sellised ja endal lollust ka omajagu aju täis. Peale suuremahulise töötegemise käisime palju saunas ja ülal pildil olevas järves ujumas, sõime ja jõime (Aksessuaarimemm tegi laupäeva õhtul tikri-vaarika-mustasõstra kooki, mis tshuudoahjus oma 3,5 tundi küpses).

Nüüd ma tahaks sinna tagasi, et näha, kas muru juba kasvab.

Seda tööd, mille eest palka makstakse, teha ei taha. Või noh, pole isu. Ja siis ma ei jõua veel ära oodata, millal kutsika kätte saan.

Reede, 22.juuli 2005. Film ja ilm

Ma olen viimase nädala jooksul vaadanud filme nagu
I Heart Huckabees (suhteliselt ajuvaba asi, mis sobiks kõige paremini laupäevasesse pohmellihommikusse ja üldse idiootse tuju mitmekesistamiseks), The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (hale vari raamatust ja... noh, ma ei hakka siin midagi kobisema aga samas ma ka ei soovitaks seda kellelegi), War of the Worlds (Spielberg on ikka üks tubli mees), Birth (üks meeldivalt eriline ja mõnevõrra kõhedust ning järelkripeldust tekitav film; ja Alexandre Desplat' filmile kirjutatud muusika oli väga hea - selline huvitav segu Reich'ist ja Mussorski'st, mõjus mulle päris erutavalt) ja The Manchurian Candidate (ma tahaks näha selle filmi '62 aasta versiooni Frank Sinatra ja Angela Lansbury osatäitmistega; '04 aasta versioon... no palun, kommentaarid "aasta parim põnevik" ja "kinnitage turvavöö" karbi tagaküljel on ikka selged liialdused).

Nagu ikka, tahaks näha midagi meeli raputavat ja kananahka ihule ajavat, aga ei õnnestu. Nõme.

Ilmad on jahedaks läinud. Eile tundisn varvaste vahel sügist. Loodetavasti jääbki see praegu ainult tundeks.

Kolmapäev, 20.juuli 2005. Beeeagle!

Kui kõik läheb nii nagu plaanitud ja soovitud, tuleb see parempoolne alumine tüüp paari kuu pärast minu juurde elama.

Reede, 15.juuli 2005. Keep the fire burnin' in your eyes!

Jubedalt ajab närvi, kui keelega katsudes avastan , et keset suve on üks hammas äärmiselt imelik ja tõenäoliselt tuleb sealt kohe-kohe üks plomm ära ning mine sa tea!, äkki murdub veel midagi küljestki! Ja mine siis sinna hambaarsti toolile higistama selle 30 kraadise kuumusega (juhul muidugi kui hambaarst üldse tööl on, mis on ka suhteliselt vähetõenäoline). TMV.

Nüüd on siis selline nädal olnud, kus tunnen, et töö murrab tõeliselt konti. Järsku oleme sattunud vastakuti väga ebameeldivate klientidega, vastulööke muudkui tuleb ja tuleb. Nii marru ajab see asi, et magada ka ei saa. Peas muudkui keerlevad mõtted, mida ja kuidas kellelelgi halvasti ütelda saaks.

Käisin just passipilti tegemas, sest pass saab kohe läbi ja vaja uus tellida. Neid pilte vist ei olegi võimalik normaalseid teha. Minust tuligi masinast välja lapiline ja viltuse näoga fotoplekk. Ja fotograaf suutis mul ka sita oma haukumisega keema ajada: "kas see särgikrae PEABKI niimooodi üleval olema?" Kuidas üks klienditeenindaja ei suuda lihtsalt sellist asja normaalselt ütelda??? Ma ütlesin eriti vihaselt "EI PEA!" ja sättisin särgikrae alla. Munn raisk.

Kellegi ma täna veel läbi sõiman. Ma lähen sellepärast spetsiaalselt mingisse poodi, kus on suur tõenäosus saada eriti nõmeda teeninduse osaliseks ja siis ma lihtsalt sõiman, jumala eest!

Shitty day, uh? (Ei, üldiselt on kõik tipp-topp.)

Reede, 8.juuli 2005. I'm down to your last cigarette.

Suitsetamine hakkab mind maha jätma. Jälle. Viimati jättis suitsetamine mu maha üle aasta tagasi New Yorkis. Seal ma veel pingutasin, aga see ajas sõrad ikka nii vastu, et ma loobusin. Nüüd on juhtumas see sama asi. Iseenesest on see hea. Kuigi viimasel ajal, jälle, on mulle aina enam hakkanud meeldima idee suitsetamisest kui sellisest. Teisipäeval, kui Emajõe rannal päevitasime ja puuvilju sõime minu kunagise ülemuse ja teatud mõttes õpetajaga, tundsin ülimat naudingut suitsu tegemisest just selle tegevuse pärast (kõik suitsetajad teavad, millest jutt on; kõik mitte-suitsetajad saadaks mu kuu peale praegast). Sigareti maitse käis iseenesest vastu. Aga tõesti, istuda rannal ja sigarette põletada, samal ajal vahtida inimesi vees lobistamas ja päevitusi kannikate vahele tõmmatuna päevitamas, on naudingu omaette kõrgem tasand. Selles kõiges on mingi keskendumise vabadus ja üldisest eemalolek. Väga mõnus.

Tuhatoosi maitse saab suust elimineerida näiteks nektariini ja mandanriiniga.

Täna on reede. Pääääris mõnus.

Neljapäev, 7.juuli 2005. Auh-auh!

Gioga saab ikka igasugust möllu. Ta on mul siin Käärikul pea alati kaasas. Esiteks on ta suur fenomen klientide hulgas ning teiseks äärmiselt populaarne töötajate seas. Üks adminn teatas peale seda, kui Gio kõik tennisepallid leti alt kätte oli saanud, et peame ta enda maskotiks kuulutama. Noh, seda ta nüüd siis mitteametlikult ka on.

Endale mulle teeb nalja kui kuulen oma offissist, kuidas toateenijad ja adminnid Gioga fuajees räägivad: ninnu-nännu-issand-kui-armas-sa-oled-musi-musi-musi! Sobiva lõhna peale tõstab Gio end töötaja najale ning asub teda panema. See on ka alati päris lõbus, sest esimese hetkega ei saa keegi aru, mis toimub.

Nats aega tagasi käisime ujumas. Peale seda tuli tal niske hullus peale, et ma mõtlesin, et tüüp sai nüüd mesilase käest sutsata. Helistasin Aksessuaaritädile ja küsisin, kuidas mesilase nõelamine neil käblikutel väljenduda võib. Aksessuaaritädi ütles, et ma vaataks, et ta kuskilt paiste ei läheks. A siis Gio rahunes maha, ja rahunesin ka mina. Ja paiste ei ole ta ka kuskilt läinud.

Nüüd ta magab mul siin laua all. Ta on nii armas.

Laupäeval tulevad Gio emme ja issi tagasi. Siis saab Giol rõõmus päev olema. Ma ise hakkan kindlasti natuke igatsema selle järele, kuidas ta mulle öösel teki ja külje alla poeb. Nii kiiresti võib ikka ära harjuda sellise karvakeraga oma kõrval.

Aksessuaaritädi uuris aga välja, et on tulemas üks pesakond just neid koeri, keda väga tahaksin. Just just.

Sama päev, hiljem.

Uimastav melanhoolia on sisse roninud.
Igatsen musi järele.
Folgi isu on.

Kolmapäev, 6.juuni 2005. Can You get me out of this dream?

Viimasel ajal olen taas mõtlema hakanud oma kahe nö kinnisidee peale - unenäod ja maailmad. Näen taas unenägusid, mille reaalsus on tugevam tavareaalsusest ning tunnetan aina rohkem maailmasid, mis minu maailmadega lõikuvad või nendest mööduvad.

Mõtlen, et sõna "maailm" ei ole tegelikult ainsuses olemas. On ainult sõna "maailmad". See on nagu "käärid" või "püksid". Ma ei tea mitte ühtegi maailma, mis oleks nö ilma teise terata või sääreta. On maailmad ning nende ristumised, teine- või üksteist riivamised, möödumised. See kõik kandub ka unenägude ja reaalsuste diskursusesse - erinevate maailmade põimumised erinevatel tasanditel (sealjuures ei suuda ma siiski neid tasandeid identifitseerida kas reaalsete või mittereaalsete maailmadena).

Eile jäid mu nimetissõrm ja keskmine sõrm (pikk peeter? fuck you sõrm?) päris karmilt Sista välisukse vahele. Imelik oli. Valu oli mulle täiesti võõras, nagu minust kuskil eemal. Ma tundisn valu, aga see polnud minu valu. Ma teadsin, et need on minu sõrmed ning ma vaatasin neid päris pikalt. Tundes selliseid olukordasid olin veendunud, et mu küünealused peaksid nüüd verevalumiga täituma. Seda ei juhtunud. Näpud olid täpselt sellised nagu enne, kui olin neid LST välikohvikus õlleklaasi taga vaadanud ning mõtelnud, et mu käed vajaksid hädasti kreemi, sest WC ja dushshiruumi küürimisest nahk kisub ning on väga kuiv. Teadmine ja tegelik olukord vastandusid täielikult. Mis siin kohal oli reaalsus? Teadmine, et peale sellist olukorda peaks küünealused verevalumiga täituma või pilt, milles sõrmed säilitasid oma eelneva seisundi?

Valu sai minu omaks siis, kui voodisse ronisin. Järsku oli see valu nii minu, et ma ei suutnud magama jääda. Maailmad ristusid ning said üheks. Terve öö olid nad üks ja on senini. Mu teadmine ütleb, et mingi hetk need maailmad jälle eralduvad ning valu ei ole enam minu. Ja mingi hetk ma ei tunne seda valu ka võõrana olevat. Ma isegi ei mäleta seda. See on mitte ainult eemal vaid minu jaoks ka olematu.

Ja unenäod. Täna öösel nägin kaht paralleelset unenägu. Ühes mina ja sõbrad toimisime ja magasime kohutavas niiskuses ja vees. Teises mu kallis oli rase ja pettis mind. Ma ärkasin üles päris suures hüsteerias. Ärkamine oli nagu järsk hüpe reaalsusest mittereaalsusesse. Vähemalt vähem-reaalsusesse. Praegu on mul ikka veel tunne, et magan. Kas ma magan? Kuuleb mind keegi? Näeb mind keegi? Loeb mind keegi? Ütleb mulle keegi midagi? Ei, minu arust mitte. Aga seal vees öeldi. Selles magamistoas öeldi. Ja naerdi.

Tasa nüüd!

Reede, 1.juuli 2005. Vahetult enne keskööd.

Ja ongi juuli käes. Mu kolleeg ütles eile, et see suvi lähebki nii mööda, et ei saa arugi. Ma noogutasin. Tema lisas, et see suvi, mis kuskil rannas on. Naersime.

Ma ei taha, et see nii läheb. See ei tohi nii minna.