Ikka teisipäev, 25.jaanuar 2005, õhtupoolikul

Et siis Tartusse peatselt uut kohta kaema!

Teisipäev, 25.jaanuar 2005, pärastlõunal

Käärikul on isegi natuke lund maas. Ma pole kindel, et rajad nii head on, et neil julgelt suusatada saaks. Aga samas suusatada natuke ikka juba saab. Mis on hea.

Õhtul teen midagi mõnusat süüa.

Teisipäev, 25.jaanuar 2005, peale hommikut

Lasin hommikuse latte piima üle keeda ja põhja kõrbeda, sest lugesin üht artiklit Aleksander Suure kohta. Õigemini artiklit, mis kirjutatud seoses filmiga Alexander. Nii juhtub, kui inimene komistab millegi otsa, millest äkki sõltuvusse jääb. Mõni sissekanne tagasi rääkisin, kuidas olen järjest vaadanud filme Colin Farrell'i osatäitmisel. Ja nüüd eile käisin Alexandrit vaatamas. Väga võimas film. Igatahes mõjus mulle niivõrd, et nägin unes, kuidas olin väejuht ja kuningas ning osalesin meeletutel lahingutel ning vallutasin suuri territooriume. Kuidagi pingeline öö oli. Ärkasin ning olin täiesti sodi. Nagu sõjast tulnud. Pidin võimlemisharjutusi tegema, et keha mõistaks - me oleme ärganud, ei ole enam pikali ning ei näe verd tarretavaid unenägusid. Njah.

Colin Farrellist rääkides - ma pole kaua tundnud sellist asja, et tahaks mingi näitlejaga kõik filmid ära vaadata. Colin Farrelli puhul see just nõnda on. Imelik, kuidas tunded/emotsioonid/vaated/arvamused/seisukohad väga kiiresti muutuda võivad. Alles ma mõtlesin, ja rääkisin seda ka kellegagi, et Farrelli fenomen on mõistetamatu. Et kuidas temast selline tegija on saanud. No jah, nüüd ma siis tean. (Ja üldse, see on järjekordne kinnitus sellele, et enne, kui mingis asjas sõna võtma hakata, tuleb ikka asjaga kokku ka puutuda, asja süveneda ning... noh, siis võib juba oma suu lahti teha.)

Fakk, päev ootab. Tänu sellele filmile läks mu sees nii palju elama. See on nii super tunne. Mingi hea power on sees. Seda ei saa kasutamata jätta. Mitte mingil juhul.

Esmaspäev, 24.jaanuar 2005, õhtusse rebides

Võtta kolm puitkontuuriga ora. Siduda need üksteise külge pappnööriga kinni. Sidumiskoht olgu orade otsapoolel, mitte keskel. Pista kinniseotud orad seina, mida katab päikesekiht ja sillerdus, mis tuleb kuskilt teisest ruumist ning hoovab kui tähesära läbi kõikide ruumide õhu hallikaskollase vibratsiooni. Lükata ora sügavale, tõmmata taas välja, ja siis veel sügavamale. Kui ora enam välja tõmmata pole võimalik, kakkuda nöör ribadeks ning paisata taevasse, nagu liiva, mille tuuleiil endaga kuivast kõrbetühjusest kaasa on haaranud. Kui see kõik tehtud, heita külili ning mõtelda, kui palju peegeldusi nende hetkede jooksul kolme ora võtmisest kuni ribadeks kistud nööri taevasse paiskamisest keha läbis. Kui palju kulda tilkus põrandale? Ja just siis on näha, millega inimene tegelikult hakkama sai.

Esmaspäev, 24.jaanuar 2005, hommikusöögi taustaks

Latte maitseb nagu mingi liköör. Muna soolasin kapitaalselt üle. Arvasin, et tegemist on toosist raskesti väljuva pipraga, ning asusin jõuliselt pannil pragisevat muna pipardama. Aga toosist väljus jõuliselt hoopis sool. Uut muna praadida ei viitsinud, nälg ka juba liiga suur, nii siis kraapisin labidaga munalt nii palju soola kui tuli ning lõin hommikusöögi taldrikule. Nüüd on kuradi soolane hommikusöök.

Eile käisime lõunatamas Bestselleris. Ühtpidi lahe ja puha, Imre teeb head show-d ise laudu pühkides ja kassaaparaadiga jännates ja inimestele külge lüües/sööke-jooke soovitades ("nohh, mis arvad, super vein ju, toob selle kanaprae kaste maitse hullult lahedalt välja, maitse veel, onju, täiuslik pühapäevalõunane vein, sinu arve on 150 krooni"). Vein oli tõesti hea. Ja kana oli ka maitsev. Mõnikord võtab lihtsalt hingetuks see, kuidas raha kaob käest. A noh, siis mingist hetkest on jälle pohhui. Peabki olema. Sest ega hauda ei võta me keegi sentigi kaasa.

Üldse, möödunud nädala lõpp pani mind asjadele taaskord natuke teisiti vaatama. Neljapäeval, Tallinnasse sõites, elasin kaasreisijana üle avarii. Kui ma Tartus tuttava Shkodasse istusin, mõtlesin, et sellest midagi head tulla ei saa. Umbes 25 km-l Tartust Tallinna poole kaotas auto juhitavuse (väga libe oli) ning me lendasime kraavi. Enne seda käisime vastasuunavööndis, tegime paar tiiru ümber iseenda ning taguots ees lõpetasime oma teepoolses kraavis. Elu ei käinud silme eest läbi. See oli lihtsalt nagu mingi film, mida autoaknast kaeda sai. Suht ebameeldiv film, nagu mingi karussell, mis on unustatud käima. Esimene mõte, kui auto lõpuks peatus, oli, et oh, me oleme elus. Teine mõte oli, et kuidas me nüüd laeva peale saame (olime teel laevale, et Helsinki turismimessile sõita). Eks siis järgnes veel palju mõtteid ja tohutu organiseerimine.

Tee oli täiesti tühi. Vastu ei tulnud ühtegi autot, taga ei tulnud ühtegi autot. Suur vaikus. Olime kolmekesi autos ja kogu selle aja jooksul, mil auto mööda teed keerles ja kraavi perve mööda maad kündis, ei teinud keegi ühtegi piiksu. Mitte mingit karjumist. Mitte midagi.

Oleks mingi trakk vastu sõitnud, poleks meist suurt midagi alles jäänud. Hiljem hakkaski mind just see pilt kummitama. Nagu mingi paralleelne reaalsus, mida ma ise ei läbi ei elanud, aga mida ma suudan näha.

Elu möödub meist liiga kiiresti - tõdemus, mis aeg-ajalt/sageli meist lihtsalt läbi käib, aga mida me ei taju oma hingetõmmete ja südamelöökide peatumisega. Vinge, kui hingamine ja südametöö peale hetkelist pausi jätkub. Vinge, kui elad.

Kolmapäev, 19.jaanuar 2004, keskpäeval

Ilm on ilus. Kui päike paistab, siis hotelli fuajee on nii valge, lausa ere, et tekib teatav kirgastus ruumi ja valguse veetlevast dialoogist. Ning kui sellesse dialoogi sekkub veel hea muusika (nagu praegu: om lounge 4 - a stereophonic parlor of global rythms and high performance atmospheres), on peaaegu et täiuslik keskkond töötamiseks ja muidu olemiseks loodud.

Tahaks midagi tõeliselt hõrku ja meeldivat süüa. Täna seda arvatavasti ei juhtu. Mõnikord tundub, et see söömise teema on nii keeruline - raske on leida midagi sellist, mille järele tõesti isu on. Ja alati ei teagi, mille järele see isu on.

Ja siis tahaks väga kuskile maale minna. Elada metsamajakeses, ahju kütta, süüa, erinevaid taimeteesid juua, lugeda, jalutamas käia, mingi harmoonia endas leida.

PS. Sain spämmi. Panen enda bloogi.

võimla loomaporno: panin kitse
linnuporno (käskiv kõneviis) : pane tihasele pekki
hamstriporno: panin põske
astroporno: panen tähele
botaanika porno: panen juurde
jaani denroporno: panen puusse
köögivilja porno: paneme peeti
äiaporno: panen tytre mehele
koduarestis tyybi porno: panen uksele lukku
koduarestis tyybi viljakas porno: tegin seinale väikese riiuli
läbipyxteporno: panen su luku taha
tubliporno: hästi paneb!
tööporno: mehed panid asfaldit
postiljoni porno: panen kirja
aedniku aastaringiporno: kevadel panen kartuleid, sygisel sõnnikut
tehnika võidukäiguporno: yhe nupulevajutusega panin kogu riistvara
perses pedagoogi raugev nymfporno: täna yle kolme ei pane

Teisipäev, 18.jaanuar 2004, hommikul

Tänane Postimees (online):
Kibe suhkruvaru
Üleliigne suhkruvaru liitumishetkel oli 91 658 tonni.
• 63 068 tonni oli eratarbijate käes
• 28 590 tonni oli ettevõtete ladudes
• Eestit ähvardab kuni 850 miljoni kroonine trahv üleliigsete varude eest
• Eesti taotleb, et eraisikute suhkruvaru ei arvestataks üleliigse laovaru hulka
Allikas: põllumajandusministeerium

Nii, palun seletage mulle, kuidas saab üldse kontrollida seda, kui palju on eraisiku käes suhkrut? Ja kuidas on nii, et eraisik ei või endale koguda kodo nii palju kuradi suhkrut kui tema tahab? Ma võin enda maja odavat suhkrut täis osta, ja seda enne või pärast liitumist. No minu väike aju seda asja ei võta. Kuradi eurodiktatsioon!!!

Ja nii ta on - mõtlesin, et peab ikka uudised lugema (ma viimasel ajal lihtsalt ei jõua seda teha -aega netu), end asjadega kursis hoidma, aga no kurat, pole mul vaja end ärritada mingite nõmedate teemade ja arvamusavaldustega. Ma olen vist nii palju laps, et mulle tunduvad need poliitilised mängud nõmedate ja mõttetutena. Ma vaatamata pihtasaamistele suplen vist endiselt teatavas idealismis, mis räägib mulle, et maailm võiks ju ilus ja rahulik paik olla. Miks sa raisk varastad ja tapad? Miks sa sitt sõdid? Miks sa mölakas ei lase mul koguda enda kappi nii palju suhkrut kui mul vaja? Nahhui sa mölised?!?

Hommikukohv joodud. Võikas söödud. Teksad jalga, särk selga ja Käärikule.

PS. Dektor kullake, millel need Su kursakaaslased suusatavad? Samblal? Sest no lumega on meil praegu küll suht hapu olukord :)

Laupäev, 15.jaanuar 2005, keskpäeval

Damn spring. Back off!!!

Reede, 14.jaanuar 2004, hommikul

Täna on seda aastat olnud täpselt kaks nädalat. Masendav.

Eile vaatasime õhtul kolm filmi järjest. Sellist asja pole tükk aega teinud. Ja kõik need olid filmid, mis mul mingil põhjusel "õigel" ajal on vaatamata jäänud ning mida ma ikka olen tahtnud näha. No ja ongi nähtud.

Esimene film: Tigerland. Hea film, hea film. Mõnikord juhtub nii, et satun ühe näitleja osatäitmisel mitu filmi järjest vaatama. Viimasel kolmel õhtu oleme Üleval vaadanud kolme filmi Colin Farrell'iga. Hart's War, mille kinkisime Maq'le ja siis S.W.A.T (Plu ja Pts'iga arutasime kord, et kas on S.W.A.T või S.W.A.T Team. Ma ütlesin, et mu arust peaks S.W.A.T Team olema, et see T lühendi lõpus ei ole Team. Nii ongi. Tagant järele siis teadmiseks, et S.W.A.T on Special Weapons and Tactics. Nice.) Ja siis Tigerland, mille DVD endale ostsin. Schumacher ikka oskab filme teha. Ja selle ühe näitlejaga järjest mitme filmi vaatamisel tekib huvitav mõju. Esmalt õpid näitlajat oluliselt paremini tundma sellisel järjestikusel jälgimisel. Paralleele on parem tuua ja... no tekib see tunne, nagu tunneks näitlejat. Kummaline tunne. Ja kui ma enne ei osanud Farrell'ist miskit arvata, siis nüüd ta mõjub mulle päris hea näitlejana. Bozzi roll Tigerlandis on ikka täitsa kvaliteet.

Teine film: Butterfly effect. Pts ostis endale. (DVD on ikka väga odavaks läinud. Vähemalt on ülihäid pakkumisi. Mõtlesin, et millal huvitav VHS turult kaob? Stockmannist üks vend rääkis, et neil kaovad VHS-it peatselt müügilt. Tundub, et VHS-i tootmine ja turustamine on suhteliselt kallis lõbu, sest poes on VHS-ide hinnad suuremalt jaolt kallimad kui DVD-de omad.) Butterfly effect on päris põnev meelelahutus. Selliste pinevike puhul on omaette meelelahutus Pts'i ehmatamaine ja tema reaktsioonid ehmatuskohtade ajal filmis. Lõbus! :)

Kolmas film: Hellboy. No palun!

*

Raadio 2 on päris huvitava ilukuuri läbinud. Mul on laual eilne Ekspress, mida ma pole jõudnud veel sirvidagi. Tööd on palju. Tahaks miskit head muusikat kuulata, aga ei tea mida. Muusikast, mida tean, on nagu küllastus. Tahaks, miskit uut avastada. Inimesed näevad mind unes. Ja ütlevad mulle seda. Ja unenäod on imelikud. Kas ma peaks sellest miskit välja lugema? Dunno.

Mul on üks plaan.

Pühapäev, 9.jaanuar 2005, õhtupoolikul

Oh seda ilmaelu, nii imelik see kõik.

Pea valutab ja keeruline on olla. Njah.

Laupäev, 8.jaanuar 2005, teisel jaanuarikuu laupäeval

Nädal tagasi olime Kuressaares, rääkisime köögis pensionist ja pensionisammastest ning loomadest, kellel on kuues meel, mis aitab tsunami eest varakult turvalisemale territooriumile liikuda. Siis mõne aja pärast läksime ja tegime linnusele tiiru peale. Mul oli pidev kusehäda. Külastasime Plu vanaisa, sõime Jänese valmistet rosoljet ja rääkisme, kuidas Kalevipojas mehepojad mäel munni vibutavad ja murutütred orus vittu vilgutavad. Siis läksime tagasi korterisse ja jäime teleka ette magama. Hiljem tõusime ja koristasime ning sõitsime sadamasse, et mandrile loksuda. Mõni tund hiljem istusisme HH-s ja ma jõin sihikindlalt suures koguses/kiires tempos/erineva konsistentsiga alkoholi. Hiljem, öösel, kodus olles ja valmistudes seksimiseks, hakkas tohutult paha ning ma oksendasin kõik manustatu välja. Kui ma seda teinud poleks, oleks 2005. aasta esimene pühapäev olnud tõenäoliselt üks inetumaid pühapäevasid minu elus.

2005. aasta esimene nädal on olnud hirmuäratav. Selles on olnud liiga palju paanikat, meeletut paanikat, jõuetust, hirmu, ärevust. Püsti püsin ma ainult tänu Sinule, kallis. Tänu Sinu armastusele ja toele.

2005. aasta jaanuarikuu teine laupäev. Ma saan hakkama. Pean saama. Koos Sinuga saan kõigega hakkama. Ka iseendaga.

Reede, 7.jaanuar 2005, pimedaks minemise ajal

Tahaks, et ma oleks rahulik, et ma ei närvitseks, et ma saaks rahulikult magada, et ma ei kardaks ja paanitseks nii palju, et ma annaks endale rahu, et ma ei arvaks, et mul on see, teine ja kolmas haigus ning et ma ei leiaks nendele haigustele sümptomeid ja... apppiiiii!!! Ma vajan abi. Või ravi. Ja äkki ravi ei aita!?!?

Kallis, ma tahaks, et Sa juba Tartusse tuleks ja et ma saaks rahulikult Sinu kaissu pugeda. Äkki siis mul ei torgiks ja sügeleks igalt poolt ja ma ei mõtleks, et mul on mingi paha tõbi.

Neljapäev, 6.jaanuar 2005, millalgi millalgi millalgi

Mingi imelik aeg on. Minu sees toimuvad mulle üle jõu käivad protsessid (nii vaimses kui füüsilises plaanis) ja mul puudub vähimgi aimdus, kas asjad saavad korda või lähevad hullemaks. Ma kardan, et lähevad hullemaks. Lootuse, et äkki ei lähe hullemaks, surun alla, et siis mitte väga valus poleks, kui lähebki hullemaks. Üritan end kohandada mõttega hullemaks minemisest. Mis ei tee tegelikult mu enesetunnet kuskilt otsast paremaks.

Mõnikord ma mõtlen, et kui palju inimesed suudavad taluda. Milline on see määr, või hetk, mida enam sõbrad, perekond, lihtsalt tuttavatest rääkimata, ei suuda taluda ning nad eemalduvad minust vaikselt ning häbenedes.

See mõte hirmutab mind, et kedagi enam pole, ja seda just siis, kui hädasti oleks vaja.

Ma ikka tahaks, et kõik saaks korda.

Kolmapäev, 5.jaanuar 2005, päeval

Ei tea, kas on see aasta alguse käimasaamatus või lihtsalt tülpimus, aga ma ei suuda endaga ega oma toimetamistega toime tulla. Üli paha lugu.

Eile sain amazon.co.uk-st esimese tellimuse kätte.

Tervis on sitt.