Kolmapäev, 24.november 2004, hämardumise aegu

Miks need silmad nüüd nii valusaks läksid? Nina on endiselt nohune ja pea kuumab otsas. Mitte et palavik oleks, aga lihtsalt, kuumab.

Käärikul on kõrge lumi maas. Maal ja taeval pole vahet. Puud on lume all lookas. Haldusjuht tuli enne mu kabinetti ja tänas jumalat, et see lumesadu järgi jäi. Ise oli ta näost talviselt punane ja üldse imelikult õnneliku olemisega.

Mõnikord ma mõtlen, et Kääriku oleks nagu lumme sündinud. See koht võiks aastaringselt lume all olla. Siis oleks nagu päris. Töötajad on siin ka kuidagi rõõmsamad, kui lumi maas.

Tööd on palju. Aga sellega on ikka nii, et kui võtad otsast ja hakkad tegema, saab kõik tehtud. Ja paanika on olnud asjatu.

Näed, hämardumine muutub juba pimenemiseks. Lumi on sinist värvi. Tahaks lumme pikali visata, lumeingelid teha, naerda, olla täiesti muretu.

*

Oehh. Kallis.

Ma tahaksin, et Sa oleks seal, kui õhtul koju jõuan. Ma tahaksin ronida teki alla Su kaissu. Tahaksin enda sisse nohistada Su soojust ja lõhna ning tunda, kuidas mu ihukarvad Su naha pehmusest püsti tõusevad. Ma tahaksin Sind vaadata ja aina uuesti ja uuesti imestada, kui kuramuse armas Sa oled. Ma tahaks koos Sinuga õhtust süüa ja telekat vaadata ja piparmünditeed juua. Eh, juua piparmünditeed meega ja maailma kõige isukamalt mugida erinevaid toidupoe tordiletist hoolikalt valitud kooke.

Ma tahaksin hellusest ogaraks minna, kui Sa mulle hästi lähedale poed.

Ma nii igatsen.

Igatsen, igatsen, igatsen.

Teisipäev, 23.november 2004, keskpäeval

Hingamisteed ei anna ikka üldse asu.

Mõtlesin, et kuidas ma küll nõndaviisi külmetusin? Siis leidsin asjale suhteliselt loogilise lahenduse (vähemalt enda arvates) - eks mu organism oli sellest solaariumipõletusest parajas shokis ning nõrk, lisaks veel see tohutu joomine ja mööda linna tuiamine, ja käes ta oligi. See on hea põhjus. Rahustab mind maha.

Mulle ei meeldi haige olla. Lapsena haige olles inimese eest hoolitsetakse ja ollakse hirmus hea. Suurest peast aga ei hoolitse keegi Su eest. Jama. Tahaks olla poputatud.

Siis haigest peast on liiga palju aega igasugu asjade peale mõtelda. Jube. Kõikide nende asjade peale, mis vajavad tegemist. Ja siis... kogu oma elu peale. Ja siis, oh sa poiss, kerib ära!

Imelik on olla. Haige ja imelik.

Väljas sajab lund. Talv mis talv.

Esmaspäev, 22.november 2004, õhtal

Ei teagi nüüd, oli see tohutu prassimine, mis nädalavahetusel keha kurnas või päevane mööda Tallinnat kablutamine. Igal juhul sain ma külmetuse.

Ja jube lugu on see, et tänapäeval on haigestumine ja kodus tervenemine väga suur luksus. See on ikka nõme. Inimene võiks rahumeeli haigest peast kodus istuda ja end ravida. Ja inimesel ei ole vaja mõtelda, et appi-appi, mis tööl toimub, nii palju on teha, kõik jääb tegemata, asjad ajamata...

Tegelikult ei juhtu ju midagi. Ja kui juhtubki, pohhui. Praegu olen mina tähtis, ja mu tervis. Vot.

Kolmapäev, 17.november 2004, roosas nahas

1. Täna öösel ei saanud ma magada, sest Sista vedas mind eile õhtul solaariumisse, kus ma suutsin end taaskord ülehinnata ning põrsaks kärsatada.

1.1. Peeglist vaadates on kõige huvitavam ja lõbupakkuvam piirkond mu istmik, millel ma peaaegu et ei suuda istuda. Ma vajan tagumikusuuruse auguga tooli, palun.

1.2. Samuti soovin ma istuda tänasel nõukogu koosolekul alasti. Sest riided seljas on piin mis piin.

2. Unes nägin ma, et Eesti okupeeriti närvis ja vihaste USA sõdurite poolt. Kui ma ühelt mölisejalt küsisin, miks, vastas ta, et "ameerika sõduritel on kõrini enda hävitamisest ja neist piinadest Iraagis, seega me otsustasime, et okupeerime kõik seda sõda ja USA-d toetavad riigid, et meid Iraagist tagasi kutsutaks!" Okupatsioon ise oli kohutav. Mu korter oli jube laatsaret, täidetud nutu ja õudusega. Riiki raputasid pidevad maavärinad ning pommiplahvatused. Taevas oli selline, nagu ei kunagi varem. Mõtlesin, et vanaisa alati rääkis, et taevas on sõja ajal täiesti teistsugune kui rahuajal. Nüüd ma siis nägin seda.

3. Nii palju on teha. Asjad, mis vajavad tegemist, et nad saaks tehtud, ning asjad, mida tahaks veel lisaks nendele tegemist vajavatele asjadele teha. Oh kui palju on teha!

3.1. See, et palju on teha, pole paha. See on hea. Eriti siis, kui need asjad ka tehtud saavad. Seega, tuleb muudkui teha.

3.2. Sageli on nii, et ideele ei järgne realisatisooni. See on paha. Ideed tuleb realiseerida. Seda nimetatakse täideviimiseks.

Teisipäev, 16.november 2004, LUND SAJAB!!!

Lõuna-Aafrika apelsinide seest tuleb palju rohkem mahla kui Hispaania apelsinide seest.

(Ja see lumi! Tahan lund juba! Paksu, valget lund. Pühapäeval pidin esimest korda selle sügise jooksul auto esiaknalt kraabitsaga jääkirmet eemaldama.)

Esmaspäev, 15.november 2004, vastu keskööd

Aasta saab kohe kohe läbi. (Paanika-paanika!) Imelik. Ja masendav mõnevõrra. Või siis jälle mitte. Ma tahaks, et see aasta läbi saaks. Osalt seepärast, et see on ikka parasjagu jube aasta olnud. Teisalt seepärast, et ma tahan näha, kuidas see aasta läbi saab. See aasta peab edukalt läbi saama. Kasumiga. Täna ma kerge ehmatusega tajusin mingite ehmatusjudinate saatel, et ma, taevas hoia, juhin mitmemiljonilise käibega ettevõttet. Kuidas see, vabandust, küll juhtus? Ma lõpetasin eelmisel aastal Tartu Ülikooli semiootika osakonna ju.

Vahetevahel see kõik tundub üks mäng. Nagu monopol. Ja need, kes seda liiga tõsiselt mängivad, ajavad naerma. Või ei, muigama pigem. Vahepeal nad ajavad sita keema ka.

Huvitav, mitu korda inimene oma elu jooksul tõdeb, et aeg läheb liiga kiiresti? Või kui mitte elu jooksul, siis aasta jooksul?

Kohe hakkab teisipäev. See päev on juba nii planeeritud.

Siis on kolmapäev. Ka täiesti palneeritud.

Siis neljapäev. Ka planeeritud.

Siis reede. Natuke vähemplaneeritud.

Ja siis see nädalavahetus jälle, mis läheb nagu poleks olnudki ja siis... seal see aastalõpp tulebki.



Üht asja olen viimasel ajal jälle palju mõtelnud. Ma tahaks, et elu läheks kihisevamaks. Ma tahan tunda kiljumapaneva magusa edu maitset. Näed, ütlesingi välja.

(OK, ma siis praegu lõpetan. Musi tahab teises linnas juba magama minna. Peab (tahab) ühe tudukõne tegema, vai mis? ;))

Kolmapäev, 10.november 2004

Pea valutab magamata ööst. Kael on kange. Üritan end turgutada kangemat sorti latte ja värskelt pressitud apelsinimahlaga. Päev on eriti pime. Amaryllis Hippeastrum on raamatukogutoa aknalaual jõuliselt õitsele puhkenud.

Kui jõuline ja tugev miski olla võib.

Kui jõuline ja tugev miski olla võib?

Näen viimasel ajal sageli unes New Yorki. See on kummaline, et nägin seda linna aeg ajalt unes ka siis, kui seal veel käinud polnud. Mu unenägudes on see linn kuidagi teistsugune kui tegelikkuses. Mõnikord rohkem räsitud, mõnikord vähem. Alati kergelt segane. Mõnikord sõpradega, mõnikord ilma. Alati otsin ma üht kindlat poodi. Mõnikord ma leian selle, mõnikord ma eksin otsingutel. Väga sageli üritan ma meeletult lennukile jõuda. Ma ei jõua kunagi. Sest aeg saab otsa ja ma teen midagi muud.

Nii jõuline ja tugev saab olla.

Teispäev, 9.november 2004, Tartupäeva ennelõunal

Täna on Käärikuvaba Tartu päev. Sellised on head päevad, need Käärikuvabad päevad. Sest jaks saab liiga otsa sinna käimisest ja seal olemisest. Ja siis on hea Tartus olla, kus saab vajadusel ka lõunat süüa - sest nii uskumatu kui see ka pole, on Käärikul selle elementaarse asjaga aeg-ajalt natsa keeruline. Ja mulle see ei passi mitte.

Rääkides veel sünnipäevast ja söögist, sain ma muuhulgas kingituseks rösteri. Oo mis tegija aparaat see röster on! Mu unistus igahommikusest röstasaiast lõhe või forelliga on täitunud.

Eile oli mu viimane seanss kiropraktikuga. No vähemalt selleks korraks. Sain veel kohustuse teha konte korrigeerivaid harjutusi ning ülesandeks oma elu korda seada. "Te peate iseendaga tööd hakkama tegema. Jaa, ma tean, see on see kõige raskem osa kogu protsessist, aga pidage seda meeles, et kõik mis toimub teie kehaga, peegeldub teie vaimus ja hinges. Ning vastupidi."

Ma pean hakkama endaga tööd tegema. Ma pean hakkama endaga tööd tegema. Oehh.

Imelik on see, et ma tean täpselt, mida ma oma kehalt tahan, ja kuidas seda saavutada. Ja ma tean ka suhteliselt täpselt, kuidas hoida stabiilse ja tervena oma vaim ja hing. Aga ma ei tee selle heaolu suunas suurt midagi. Imelik. Väga imelik loom see inimene.

Eile õhtul rääkisin naabrinaisega kolmandal korruselt. Ta ütles, et neil käisid vargad eelmisel nädalal. Väga, väga ebameeldiv. Ma olen seda meie maja ja ümbruskonda ikka suht turvaliseks piirkonnaks pidanud. A äi sittagist.

Ja siis oli veel üks asi... a see läks meelest. Võib-olla hiljem tuleb meelde.

(Mul on endiselt tohutu kokteiliisu.)

Teisipäev, 9.november 2004, just on saanud

Nüüd, mõteldes tagasi sünnipäevapeole, tekib mul tohutu kokteilijoomise isu. Ja loomulikult kokteilitegemise isu. Ma kombineerisin ise ka ühe täitsa maitsva päriskokteili - tasakaalustatud vahekordadega ja puha. Nii vinge! Mu esimene täiesti enda mõeldud kokteil kannab nime "Talk to me baby". Sama kokteil kangema voljuumiga kokteiliarmastajatele kannab nime "Talk to me baby twice".

Vot.

(Jah, suur kokteilimekkimise isu on. Tulge sõbrad nüüd siis!)

Esmaspäev, 8.november 2004, peale 2004.aasta 7.novembrit

Sünnipäev.

Sünni päev.

Ma olevat sündinud kella 11 ajal õhtul.

Ema rääkis, et tal oli kõrvalvoodis keegi vene naine mitu tundi karjunud ja matuškat appi kutsunud.

Siis, õhtul, kui maja tühi, olevat keegi torumees mööda sünnitusmaja koridore ringi koperdanud ja karjunud, et sünnitusmaja põleb, sünnitusmaja põleb! Ei tulnud ükski ämmaemand ega õde kedagi majast välja toimetama. Hiljem oli ema teada saanud, et kuskil mingi prügikast põles.

Ma olevat raske tulemisega olnud. Õed olevat kiirelt siia ilma libisenud. Mina ei taht kuidagi tulla.

Kui ei oleks olnud võruvanaema, poleks ema minuga midagi peale osanud hakata.

Mu sünnipäevadega käis mitu aastat kaasas paraad. Alguses ma magasin kellegi kukil. Hiljem ma kartsin kukil olla.

Praegu, 26 aastat hiljem, on erinevaid kartusi ja hirme kogunenud minu sisse enam kui üks. Muu hulgas on kukilolemise kartus arenenud kõrgusekartuseks. Kõik on muutunud mastaapsemaks ja variatiivsemaks. Mõnikord ei lase hirmud rahulikult magada.

Tahaksin julgeda kukil magada.

Sünnipäevad on sünni päevast iga aastaga aina erinevamad. Imelik see elu.

Neljapäev, 4.november 2004, kell 01.34 või miskit

Lõpetasin koristamise. Nüüd joon veini. Siis lähen magama.

Kolmapäev, 3.november 2004, hommoko

"Lubad?" küsib mees naiselt.

Naine kummardub, tõstab herned maast ülesse, puistab supi sisse ja ütleb, et ta ei saa midagi lubada.

Mees, mõtlik nagu alati, mühatab ja kõnnib tusapäiselt köögist välja. Naine hammustab kahtlevalt huulde, segab suppi ning mõtleb, et oleks võinud ju lubada. Ega see kellelegi kahju poleks teinud. Aga mida sest enam pabistada. Mis mitte lubatud, see mitte lubatud. Ja pealegi on tal vaja supp valmis saada. Lapsed varsti kodus ja kindlasti on nad nälgas mis nälgas.

Mees teises toas paneb vinüülplaadil mängima Curtis Mayfield'i Move On Up, võtab raamatu ja hakkab lugema. Silmad jooksevad üle ridade, aga mõistus ei võta midagi kinni. Kurat, nüüd on küll kõik nässus, mõtleb mees. Ta on vana mees, kes mõtleb aeglaselt ja põhjalikult. "Nüüd on nässus," ütleb ta omaette. "Oma naine ütles, et ei saa midagi lubada. Näed siis. Võiks ju arvata, et selle ea peale võiks oma mehele sellist lihtsat asja lubada. Aga ei."

Mees raputab vaikselt ja õnnetult pead, paneb raamatu käest, tõuseb toolist ja hakkab üksi tantsima. Ma teda vana mõrda tantsima ka ei võta, mõtleb mees ja muigab rahulolevalt.

Naine nõksutab pliita ääres suppi segades mõttessevajunult jämedat puusa.

Teisipäev, 2.november 2004, kella kümne ringis hommikul

Nägin öösel unes, et mu süda jäi seisma. Lakkas mu silme all tuksumast. Vaatasin, kuidas südamemasina ekraanil (ma ei suuda praegu meenutada, kuidas seda masinat nimetatakse) jooksis sirge horisont tähistamaks mu südame seiskumist. Kõrvulukustav “piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....” täitis ruumi. Ehmatasin hirmsasti. Mind valdas suur paanika elu kaotamise pärast. Hakkasin õlaringe ja südamemassaaži tegema. Kaua ei juhtunud mitte midagi. Mida aeg edasi, seda jõulisemad olid õlaringid. Ta peab tööle hakkama, no ta peab, mõtlesin. Siis, mingil hetkel hakkas süda jälle lööma. Sirge horisont südamemasina ekraanil muutus sakiliseks. Tuba täitis letargiline ja rahustav “piiiip, piiiip, piiiip, piiiip, piiiip, piiiip...” Siis tormas ruumi keegi meesterahvas. Ta vaatas ehmatanult mulle otsa ning ütles hingeldades, et tubli, nii tulebki teha. “Väga hea töö, mees.”

Ma tunnen end natuke paremini. Nagu oleks tagasi kargesse ja selgesse õhku sõitnud. See on hea. See on nii hea. Augus on väga paha olla. See muutub nii pahaks, et ei suuda hingata. Sellised hingamisraskused tekivad, et surmahirm tuleb peale.

Väljas on super ilus ilm. Mul on kohe suur tahtmine raamatupoodi minna ja miskit head lugemist osta. Siis raekalt ühest kohvikust kohvi kaasa haarata ning sügisese päikese kätte jalutama minna, oma uut raamatut veidike lapata ja kellegagi natuke juttu puhuda.

Kes tahaks minuga Toomemäele lõunast jalutuskäiku tegema tulla?

Esmaspäev, 1. november 2004, zzzzzzzz

Ma tahaks magada. Ma tahaks ronida teki alla ja kohe hästi sügavalt magada.