Neljapäev, 28.oktoober 2004, peale udu haihtumist

Hommikul Tartust Käärikule sõites oleks nagu läbi seina põrutanud. Nagu oleks läbi seina selgest ja päikeselisest õhust äärmiselt udusesse ruumi hüpanud. Järsk pimedus. Ja siis mõne kilomeetri möödudes hakkas kuskilt kaugelt mingi kollakas kuma udu laiali ajama. Auto sisenes sujuvalt tagasi selgesse õhku.

Ma tahan, et see juhtuks ka mu hinge ja meeltega. Ma tahan sujuvalt jõuda tagasi kargelt selgesse silmipimestavasse päikesepaistesse.

Teisipäev, 26.oktoober 2004, pärastlõunal

Rimbaud: "I found it."
Verlaine: "What?"
Rimbaud: "The eternity. It's the sun mingled with sea."

Teisipäev, 26.oktoober 2004, peale pangas käiku

Midagi ahvatlevat on pankades. See, kuidas peale “info/arveldused” või “privaatkabiin”, või mis eriti vinge, “valuutavahetus” nupule vajutamist trükitakse välja järjekorranumber; see, kuidas rahalugemismasinasse asetatud kupüürid kalkuleeritakse lõppsummaks; see, kuidas telleri näpud on kergelt kohmakad ja ettevaatlikud, et mitte murda kunstküüsi; see, kuidas iga tehingu pealt, mis teed, saab pank kasu. Inimesed peaks sellest õppust võtma. Peaks õppima elama nii, et iga liigutus, mis teed, on kasutoov. Üldiselt inimesed ikkagi elavad nii, et suurem osa liigutustest ja käikudest, mis tehakse, on kas enese raiskamine või endale kahju toomine. Ja ma ei räägi loomulikult ainult materiaalsest kahjust. Ma räägin sellest idealistlikumas plaanis - kasust ilma teisi kahjustamata. Või midagi sellist.

Pank. Väga tugev sõna.

Eile sain tuttavaks ühe tugeva, väga vinge naisega. K. tugevus peitub suuresti asjadesse suhtumises. Ta rääkis mulle loo, kuidas ta paar kuud tagasi koearaga jalutades avastas, et tal kodu lähedal põllul, põõsaste vahel, elavad elu hammasrataste vahele jäänud mees ja naine. Kodutute elutuba olevat lageda taeva all. Seal on neil pliit, jalgratas, mõned toolid ja laud. Ja mingit kraami veel. Magamistoas eraldab lagedat taevast ja magamisaset okste külge seotud kilekatus. Kõik on vettinud ja trööstitu. K. ütles, et läks siis nendega rääkima. Et ta ikka inimestelt küsib, kuidas läheb ja kas saab neile kuidagi kasulik olla. Nagu välja tuli, oli naine eluterve huumorimeelega ja üldse väga hea jutuga tegelane. Mees on väga haige – astmaatik. Eelmine kuu kutsus K. mehele ka paar korda kiirabi. Talve see mees küll üle ei ela, arvas ta. Mehel ja naisel on kaks last, poeg ja tütar. Mõlemad Eesti riigis tuntud ja edukad tegelased. Lapsed vanematega ei suhtle. Aga mees ja naine ei kurda. Ja on rõõmsad. Nüüd viib K. neile iga nädal süüa, juua (mittealkohoolseid jooke, sest nagu selgus, on naine alkoholimaias, ja aeg-ajalt on ikka kuulda, kuidas pudelite eest saadud raha on juba vereringesse kallatud – siis naine hakkab kõvast laulma), riideid ja sigarette. Esmaspäeval süüa ja juua, neljapäeval riideid ja sigarette.

Ma küsisin, et kas neid keegi ära ei ole sealt ajanud. K. vastas, et kord mingi maaomanik oli käinud, aga no kus sa neid ajad. K. ise oli proovinud, et kuidas saaks neid kodutute varjupaika. Aga need asutused toimivad nõnda, et õhtul kell 9 saab sisse, magamiseks, ja hommikul peab juba teistpidi välja kolima. Kui aga inimestel on hinge taga ka väike varandus, nagu ratas ja laud ja toolid ja pliit ja muud kila-kola, siis pole varjupaika asja, sest ega ikka ei jäta küll oma varandust ööseks tänavale ripakile. Nii nad siis eelistavad põldu, et varandus oleks ikka käe jala juures, silma all. Naisel ja mehel olid ka mingid maad ja varad, aga need sai kõik kinkelepinguga lastele tehtud.

Kodutu. Üldse mitte nii tugev sõna.
Kodutute varjupaik. Mitte oluliselt tugevam sõnapaar.


Vaatan aknast välja. Kollane pärnapuu kiirgab erilist erkust. Ma ei olegi märganud, et ta nii kollane on.

Sügisene kurbus kratsib hinge.

Esmaspäev, 25.oktoober 2004, päeval

Mingi uimane sääsk tuigub aknaklaasil. See sääsk võiks vabalt mina olla. Ausalt.

Üks imelik nädalavahetus oli. Osalt väga mõnus, teisalt tunnen ma end ühest laupäevaöisest intsidendist, mis leidis aset klubis Tallinn, endiselt häirituna. Vahest hiljem kirjutan sellest. Kui ma tunnen, et ma võiks sellest kirjutada. Sest mul on tunne, et kui ma sellest kirjutan, siis mul läheb süda pahaks. Isegi kui ma sellest mõtlen, läheb mul süda pahaks.

Väsinud olen kuidagi. Lähen praegu sööma. Täna pakutakse toitlustuses magustoiduks apelsinikreemi vahukoorega. Huvitav.

Neljapäev vastu reedet, 21.oktoober vastu 22.oktoobrit 2004

Pea tuikab. Keha on lodev, jäsemed on nõrkusest umbes. Säärelihastes kirvendab ebameeldiv närvivalu. Tahaks jalad küljest keerata ning neid raputada, nagu koridorivaipa vastu seina kloppida. Äkki ei käi veri jalgades korralikult ringi. Äkki mu lihased atrofeeruvad?

Puhuti tunnen kopsu ja mao vahelises piirkonnas miskit korisemas. Tahaks selle endast välja köhida, aga see on seal kinni. Aeg-ajalt lööb sisse hingates rindu pisteid, makku nägemist võtvaid valusid. Hüppelised valud on kestnud juba aastaid. “See ei ole midagi erilist, teil on lihtsalt funktsioonihäired,” ütles mulle mu sisuarst. Ma ise kahtlustan erinevaid asju.

Ma tahaks näha enda sisu. Ma tunnen oma väliskesta, ma tean, kus kasvavad mu ihukarvad ning kus asuvad naharebendid. Oma sisu tunnen ma ainult läbi valu, läbi pistete, läbi iivelduse. Ma tahan oma sisu NÄHA.

Käisin päeval kiropraktiku juures. Kuulen veel praegu oma selgroogu ja rinnakorvi tema raskuse all ragisemas. “Teil on vaagnaluu paigast ära. Vasak pool on vajunud. Siis neljanda ja viienda ning viienda ja kuuenda lüli vahel on teil tugev häire, ma üritan selle eemaldada. Siit peaks teil ka päris valus olema,” ütleb kondiväänaja põlvili mul seljas istudes ning näppe tuharalihastesse surudes.

“Väga valus,” ägisen ma.

Ta väänab mind kõikvõimalikes poosides. Mu liigesed lõksuvad, kondid ragisevad. See kõik viib keha ja vaimu mingisse kõrgendatud olekusse. “Teil on ikka väga hea keha. Korrigeerub suurepäraselt.” Ma olen oma keha üle uhke. Üle tüki aja.

Kodus vajun voodisse, magama. Sügavasse unne. Ma olen kui peksa saanud koer. Hiljem, ärgates, on keha mu eelmisest kehast oluliselt erinev mehhanism.

Ma pean nüüd palju magama.

Neljapäev, 21.oktoober 2004, hilishommikul

Eile karjusin hääle ära. TÜ spordihallis oli Eesti (Ühispanga) korvpalli meistriliiga esimene mäng ja Rock esines Rockile omaselt närvesööva etteastega. Naersime eile peale ligi 15 punktise edumaa kaotamist teise poolaja esimesel veerandil, et no mida me närvitseme, nagu see oleks midagi erakordset. Täiesti tüüpiline Rocki mäng. Neid mänge ei ole just palju, kus Rock kenasti oma edumaad kogu mängu kestel säilitaks. Oi, ja Doronin sai esimesel poolajal 5 viga täis, ja siis veel tehnilise suupruukimise pärast. Nii et, jah, alustuseks oli ikka väga vinge mäng. Esimese mängu kohta isegi liialt vinge ja emotsiooniderohke.

Pt oli ka esimest korda Rocki mängul. Nüüd Sa tead kallis, millest Sulle telefonitsi rääkisin, kui tuttavaks saime. Nüüd Sa nägid, mis põhjustab seda müra ja möirgamist, mida kuulsid, kui mobiili kuulmeaugu rahva seast palliplatsile suunasin.

Pärast mängu mõtlesin, et see mängudel kaasaelamine on üks väheseid, kui mitte ainsaid asju, mis viib mõtted täiel määral igapäevasest saastast eemale. Pärast mängu olin läbi kui läti raha. Hea tunne.

Ööl vastu kolmapäeva lõpetasin Wintersoni "Kehale kirjutatud". Üks võimsamaid kirjanduselamusi viimaste aastate jooksul. Ma ei saanudki aru, miks ma viimaste lehekülgede juures kaks korda kõõksudes nutma hakkasin (kui füüsiliselt valus on niimoodi nutta - alguses ilma pisarateta, nii et kõht kisub krampi ning hingamise üle kaob kontroll ning hiljem pisaratega, mis loovad lehekülgede ja nägemise vahele maailma hägustava veeseina) - oli see äng ja ahastus, mis mulle selle raamatu lugemisel osaks sai, või võimas läbielamine, mis vormis end jõuliseks kirjanduselamuseks. Kui ma lõpetasin Fowles'i "Maagi", hoidsin raamatut sama kramplikult käes ning keeldusin seda käest panemast. Mul tekkis vajadus lennata kirjaniku juurde, tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ning enda häälepaelad tummaks karjuda ta peale. "Miks Te teete niimoodi? MIKS!?!" Kirjanik vaataks mulle otsa, paneks mind tugitooli istuma (võimalik, et Wintersoniga läheks me mõnda dekadentlikku Londoni kohvikusse), pakuks mulle teed (Wintersonile ma teeks välja) ning me räägiks tunde kõigest, mis maailma selgemaks muudaks.

Hommikul ärgates on silmad küll rähma täis, aga maailm on mõnevõrra selgemaks saanud. Nagu oleks kirjanikuga kohtunud. Tõusen voodist ning sisemuses tuikab uinutavalt mõjuv melanhoolia.

Lilled vajavad kastmist.

Teisipäev, 19.oktoober 2004, 16.smth

Piletid Pulmareisile olemas. Saal oli juba päris korralikult täis müüdud. Vanemuisel tundub kenasti minevat. S. rääkis, et tahtis Mesimeest vaatama minna, aga näed, aasta lõpuni välja müüdud.

Ma küll ei saa aru sellest punasest värvist, mis seda kunstimekat nüüd sümboliseerib. Eriti huvitavalt mõjuvad need kolm punast lippu, mis Vanemuise suure maja kõrval on uhkelt vardasse heisatud. Võib-olla peabki h u v i t a v a l t mõjuma.

Lõunat süües istusin ühes lauas oma lapsepõlve sõbra(nna)ga. Elas samas kvartalis kus mina. Mängisime koos trifaad ja kummikeksu ja rahvastepalli ja luurekat. (Ma olin meesterahva kohta kõva kummikeksu mängija. Viienda klassi peenikesed käärid ei olnud mu jaoks mitte mingisugune probleem.) Arvan, et viimati rääkisingi temaga rahvastepalli platsil. Või keksukummi hoides. Kui ma oma sõbra B. lauda istusin, kes siis nüüd, nagu välja tuli, on mu kunagise lapsepõlvekaaslasega tuttavaks saanud, küsis aegadetagune kvartalikolleeg mu käest, kas ma teda mäletan. Ja ta oli väga üllatunud, et ma (loomulikult) mäletasin teda. "Kas tõesti? Kas tegelikult ka?!?" Ta oli kena.

Kummalise tunde jättis see lõunasöök. Vaatad, täiskasvanud särav naine, samas kui kuskil mälusoppides aktiveeruvad pildid lapsepõlveeast. (Nüüd ma tundsin, et olen selles Mahavoki laulus. Nice.)

Täna ma tahan reedet. Ja järgmist nädalavahetust ka.

Homme ma sellele ei mõtle. Sest homme on kuri päev.

Nüüd ma lähen B. juurde. Toome ta 23 toalille mu korterisse. Ma väga, väga-väga loodan, et minu ja tema taimed sõbralikult läbi saavad, sest nad peavad siin vähemalt jõuludeni koos ruumi, õhku ja niiskust jagama ning oleks inetu lugu kui mõni käesoleva aasta lõppedes otsad annaks. Nad võivad nii jonnakad olla.

(PS. Kallis, ma nii igatsen Su järele)

Teisipäev, 19.oktoober 2004, kell 10 läbi

Tulin just kohtamiselt inimesega, kellele pean edaspidi osaühingu finantsaruandlust andma. Normaalne vend, mitte nagu see moor, kellel ma silmad peast oleks mingil hetkel tahtnud kiskuda.

Ärimaailm on erutav maailm.

Täna magasin supernormaalselt ja supersisse. Nägin veel mingit pauku unes. T*** kus ma ehmatasin. Siis helises telefon. Juhatuse liige helistab, tahab mulle autot tuua. Ma loomulikult üritan telefonis olla juba ammu ärganud mees. See kukub alati kuidagi idiootselt välja. Aga ma üritan seda sellegipoolest. Alati.

Kell üheksa siis see kokkusaamine. Isun väga ilusa, peaaegu et perfektse nahkdiivani peal. Jalas NY-st ostetud ZARA teksapüksid, millel taga suured suhteliselt suurte metallnööpidega kinnikäivad taskud. End diivanil nihutades tunnen, kuidas üks nööp tungib nahka ning tõmbab sellele juti. Enda auto juhiistme ma nende nööpidega tuksi olen juba keeranud. Tundub, nagu kaasvestleja oleks nahka kratsivat häält kuulnud ning ta heidab pilgu kuskile kubemepiirkonna kanti, sellest läbi. Enam ma end liigutada ei julge. Hiljem, püsti tõustes, vaatan kiirelt diivanit. Pruunil nahal jubetseb pikk lai hele jutt. Pahad, pahad nööbid!

Mis nüüd?

Hmm, broneerin piletid reedesele Pulmareisi esietendusele (kui populaarsed tantsijad välismaalt pole taganud Vanemuisele täissaali).

Esmaspäev, 18.oktoober 2004, enne keskpäeva

Pea on seest kui mingi tükk, kõvastunud kobarik mõtteid, mis ei lase asjatoimetustele alluda.

Pt tõusis hommikul umbes veerand seitse. Ma ei kuulnud ega näinud seda hetke, tegin lihtsalt silmad lahti ning teda ei olnud mu kõrval. Koridorist paistis magamistuppa valgus. Vajusin tagasi unne. Mõneks minutiks.

Mõni minut hiljem lamas ta mu kõrval, riided juba seljas. Vaatas lakke. Panin silmad kinni. Tõenäoliselt vaatas ta ka mind. Mu öö oli nii segane. Selleks hetkeks olin ma staadiumis, kus ei suutnud end liigutada, silmade lahtihoidmisest rääkimata. "Ma nüüd lähen," ütles ta. "Olgu," vastasin mina. Suudlus. Veel mõned sõnad. Hoian ta näpust kinni, nõrkus võtab keha üle võimust. Ta kustutab koridorist tule, välisuks klõpsatab kinni. Keeran end kõhuli.

Selliseid hommikuid on olnud juba päris palju. Osalt on need kurnavad, ja ma ei saa aru, kuidas ta jaksab tõusta vara, et minna Tallinna bussile, et kümneks kooli jõuda. Teisalt ma ei kujutaks ette, et neid öid ja hommikuid poleks. Insomnia segatud igatsuste ja õnnetundega.

Õnn. Ma mõtlen, et ma tunnen õnne, samas ma pole kindel, kas ma õnne ka siis ära tunneks, kui see mulle silmade vahele lajataks.

Õnn. Ann. Pill. Mall.

Kella üheks lähen hambaarsti juurde. Tüütu. Ma eelistaks mitteminekut.

Esmaspäev, 18.oktoober 2004

Kell on 9 läbi. Väljas on masendavalt pime. Raske on silmi lahti hoida.

Eile, kui Pt-ga Tallinn-Tartu bussist maha astusin, vaatasin taevasse - tohutusuured hakkide parved räuskasid Tartu kohal. Veel Vanemuise juures kuuldus hakkide räuskamine kui mingi kurjakuulutav helikuma. Ma mõtlesin P. peale. Talle meeldib see kisa, see millegi järele või peale karjumine. Mina mõtlen sellest kisast kui pimeduse rünnakust, vihmast, kinnistest rähmastest silmadest. Energiavaegusest.

Nagu tänane hommik.

Tegin endale klaasi kuuma sidrunivett, mille nüüdseks kurgust alla olen kallanud. Ja siis ootab mind veel latte.

Öösel ei saanud ma magada. Insomniatsükkel. Vist.

Üritan nüüd tasakesi oma päeva alustada.

(PS. See on mu kolmas päevaraamat siis)