Pühapäev, 19.märts 2006. Ülestunnistus

Asi on selles, et mul on küll palju-palju mõtteid, aga ma ei suuda neid sissekanneteks formuleerida. Ma olen viimasel paaril nädalal nii palju läbi elanud (teisisõnu: tundnud) ja mõtelnud ning kõike seda sünteesinud ning sellest kõigest välja kasvanud, välja tulnud, vahepeal taas tagasi kukkunud ning uuesti välja tulnud, asju uues valguses näinud, enamates värvides, ka varjudes, varjundites näinud, aga... aga jah, ma ei oska, või ei suuda sellest kirjutada. Ja ega see kummitav mõte, et ma kirjutan sellest, ei lähe kuskile. Kirjutan. Kuidagigi, midagigi. Ja ma olen alustanud ning siis select all & delete käske kasutanud. Lõhnab natuke nagu surnud ring.

Aga. Ma arvan, et ma olen läbinud oma elu ühe suurema kasvamise. Kasvamise paremaks inimeseks saamise ja olemise poole. Ja ma pean selle eest tänama Anne Proulx'd, Ang Lee'd ja teisi asjaosalisi, täiesti üllatuslikult üllatuslikku, küll negatiivset mõju avaldanud käesoleva aasta Oscarite jagamist, Dolly Partonit ja kantrimuusikat üldse (jah, imelik, ma tean), unistust ja unenägusi mägedest, Jeanette Winterson'i ning mõningaid kirjatöid mõõtmatust internetiavarusest.

Ja kasvamine jätkub. Ja seda seni, kuni hingan. Ning loodetavasti viib see kõik mind veel kaugele, kõrgele. Ja loodetavasti olen ma ühel päeval võimeline looma midagi sama suurt ja ilusat ning avaldama sama võimast mõju, kui need, kes/mis mulle seda avaldanud on.

Alati kasvada. Areneda. Olla tark. Olla suuremeelne ning soe. Hoolida. Andestada ja minna lasta. Olla vaba. Armastada. Armastada ja mitte hirmu tunda. Armastada. Armastus, mu kallid, on üle kõige.

Ja mitte kunagi kõiges selles vanaks saada.

Seega, siin ta on. Mu ülestunnistus. Ei midagi uut, aga oluliselt sisukam minus endas. Ja tõenäoliselt jääb see ülestunnistus siin ülestähendustes vähemalt mõneks ajaks viimaseks. Aitähh, et lugesite. Olge ilusad.

Ja ma vannun, et...