Teisipäev, 25.oktoober 2005. Iluravipäevad

Korteri iluravi venib nagu kaamli ila. Aga see on ju tüüpiline. Täna magasin tellingute ja taas kord kile vahel. Ei ole meeldiv, tõesti. Neljast toast elamis- või töökõlblik on raamatukogutuba, mis on ka taimi ja igast pakitud asju täis topitud, aga vähemalt on siin paar seinakontakti, internetijuhe ning juurdepääs restil kuivanud puhtale pesule. (New York üritas mulle just praegu suure hooga sülle hüpata ning lendas teistpidi korraliku paugu saatel kogu kerega maha tagasi - eri mägironija ikka juba.) Igal juhul ma loodan, et nädalaga saavad maalritööd tehtud ning siis saab tagasi normaalsesse elurütmi viskuda (mis on siiski ka vähetõenäoline).

York nüüd magabki mul jälle süles. Igal hommikul, kui oleme väljas käinud ja York on oma toidu kolme ampsuga alla ahminud, istun oma hommikukohviga arvuti taha ning mu sõber ronib mulle sülle. Süles vahib ta natuke ringi, kuulab muusikat (vaatab uuriva, mulle nii naljategeva pilguga kõlarite poole) ning keerab siis rulli ning jääb magama. Ta on ikka nii vinge tegelane. Sellise iseloomuga, et mulle täpselt paras. Ja kui ta milleski muus mulle veel ära ei tee, siis kiiruses küll. Eile ajasin teda mööda korterit taga. Ta sõi taas kõike, mis ette jäi: juhtme- ja penoplastijupid, pahtli ja krohvitükid jmt. Maq nägi eile päeval, kuidas ma teda hoovis taga ajasin, kui ta mingi sita endale jälle lõugade vahele oli haaranud.

Huvi sitasöömise vastu on küll üldiselt mõnevõrra vähenenud ning kuuletumise osas olen ma juba kõva koolitust teinud: käsule "siia!" reageerib New York juba täitsa hästi. See küll üks suur maiusega äraostmine on, aga nii see ju käibki.

York on end praegu nii kerra kerinud, et nina on mul kõhus ning ma tunnen ta nohisevat hingamist, mis mul kõhust sisse, mööda selgroogu üles sõidab ning kuskilt tiivakontide vahelt väljub.

Eile kuulasin (ja praegu ka) Keane'i. Ja väga suur Küprosereisi igatsus on peal.