Teisipäev, 22.märts 2005. I'm breathin indeed.

Naine vaatas meest ja keeras pilgu kõrvale.

"Mis viga?" küsis mees.
"Ei midagi," vastas naine.
Mees tõusis diivanilt, kaotas hetkeks tasakaalu, kukkus tagasi istuli ning tõusis siis kindlalt jalgadele. Naise kõle pilk oli suunatud kaugusesse, läbi kõrvalmaja seintest ja seal elavate inimeste eludest. Läbi linna piiridest ja kõikidest õhku hulpima jäänud unistustest.

Mees läks trepikotta ja süütas sigareti. Palavikulised pisarad voolasid hääletult mööda ta põski. Soolased tilgad kukkusid rinnale, kinganinadele ning segunesid sigaretilt kukkunud tuhaga. Mees süütas teise sigareti. Naabrinaine astus vastaskorterist välja.

"Mis viga?" küsis naine.
"Ei midagi," vastas mees.

Naabrinaine kõndis trepist alla ja hüüdis midagi, mida mehe kõrvad omaks ei võtnud.

Ja siis mehele meenus. Aastaid tagasi, ühel hilisõhtul koju saabudes, oli naine ennast täis joonud ja maalis pirukapintsliga magamistoa seinale enda portreed. See, mis mehele kunstnikutööst vastu vaatas, ei olnud üldse naise nägu. Naine ütles, et see ei peagi teda meenutama. "Ma ei tunne ennast juba ammu ära!" karjus naine ja viskus mehele otsa. Mees püüdis osavalt naise alasti keha enda käte vahele ning vedas ta voodisse. Toa jahedus oli naha naise kehal kananahaseks muutnud. Tema rinnanibud olid kikkis ja kõvad kui kiviklibu seal rannal, kus nad esimest korda kehasid vahetasid, et hiljem marraskil naha haavu lakkuda. Naise keha vajus sügavale voodisse ning ta jäi magama.

Mees võttis teda une pealt. Naine norskas kui mees tuli. Peale seda ülemuslikku vahekorda maalis mees ka enda portree naise portree kõrvale. Igaüks võis selles näos ära tunda mehe kilavad silmad, jõulise nina, täidlased huuled.

Hommikul avas mees silmad aknast sisse tormava päikese peale. Naine tegi mehega samaaegselt silmad lahti. "Ma pean vetsu minema," oli esimene asi, mis ta ütles ning voodist läinud ta oligi.

Portreed magamistoa seinal mõjusid päikesevalguses võrdlemisi vägivaldselt. Mees võttis teki ning ronis elutuppa. Ta heitis ennast diivanile pikali. Klaasistunud pilguga vaatas ta lakke, läbi ülemiste korruste korterite, läbi päikesepaiste helesinisesse taevasse.

Uks läks lahti. Mees ehmatas.

"Mida sa teed siin?," ütles naine.

Mees kustutas oma kolmanda sigareti, raputas kinganinalt tuha ning astus tuppa.

"Sa oled nutnud?" küsis naine.
"Ei," raputas mees pead.

Sel hetkel jäi aeg seisma. Mees oli hakanud kummardama, et kingi jalast tõmmata. Naine oli sirutanud käed, et heita enda keha mehe kehale. Aeg jäi seisma ja mehele jäid kingad jalga ning naine ei ulatunud meheni. Aeg peatus ja tegi hetkest kaks portreed. Täpselt selliste nägudega nagu kunagi sai pirukapintsliga maalitud magamistoa seinale. Täpselt selliste nägudega.