Kolmapäev, 21.märts 2007. Stella Artois II
Koristasin täna natuke. Raamatukogutuba sai päris korda.
Pesin dušši all taimi. Jõulukaktus läheb kohe kohe õitsema. Amarüllus on pimedas nurgas puhkamise lõpetanud ning mugul hakkab lehti endast välja pressima. Tõstan amarülluse nurgast valguse kätte. Ja kastan natuke. Et see kohe päris ära ei ehmataks.
Koerad ajavad natuke hulluks. Kevad vist. Ja nad ei ole piisavalt joosta saanud. Minu viga.
Alaselg valutab. Vaagnaluu on vist jälle ära vajunud. Vaja kiropraktiku juurde minna.
Ja kõige selle sees kukun ma auku. Pimedasse, kõvasse auku. Endalegi märkamatult. Aru saamata, kuidas. Kuidas, kui kõik on ju korras.
Nii vist jääbki juhtuma.
Käin pesus, panen riidesse ja lähen asjatama. Päike paistab. Ühel hetkel pimestab see mind nii, et teen peaaegu avarii.
Minu viga.
Võrus on vaikne. Vanaema saab endale uue, tugeva küljealusega voodi. Ilusa voodi, mis tema väiksesse magamistuppa kenasti sobib.
Amarüllus ta laual on hästi suurtes õites. Vanaema küsib, kuidas su amarüllus elab? Ma räägin. Vanaema ütleb, vaata et sa teda vaikselt kastma hakkad, muidu ehmatab ära. Noogutan. Seda tarkust olen ma temalt juba õppinud.
Ma olen temalt nii palju õppinud. Ja vanaisalt.
Surnuaeda ei jõudnudki.
Kojamehed on talvest väsinud. Vaade maanteele läbi auto esiklaasi on nagu hägus virvendus läbi nutuste silmade.
Tagasi kodus teen võileiva ja avan pudeli õllet. Ja siis teise. Lasen endal vaikselt, vaikselt jokki jääda.
Kui ma olen niimoodi päris rahulikult, siis...
Pesin dušši all taimi. Jõulukaktus läheb kohe kohe õitsema. Amarüllus on pimedas nurgas puhkamise lõpetanud ning mugul hakkab lehti endast välja pressima. Tõstan amarülluse nurgast valguse kätte. Ja kastan natuke. Et see kohe päris ära ei ehmataks.
Koerad ajavad natuke hulluks. Kevad vist. Ja nad ei ole piisavalt joosta saanud. Minu viga.
Alaselg valutab. Vaagnaluu on vist jälle ära vajunud. Vaja kiropraktiku juurde minna.
Ja kõige selle sees kukun ma auku. Pimedasse, kõvasse auku. Endalegi märkamatult. Aru saamata, kuidas. Kuidas, kui kõik on ju korras.
Nii vist jääbki juhtuma.
Käin pesus, panen riidesse ja lähen asjatama. Päike paistab. Ühel hetkel pimestab see mind nii, et teen peaaegu avarii.
Minu viga.
Võrus on vaikne. Vanaema saab endale uue, tugeva küljealusega voodi. Ilusa voodi, mis tema väiksesse magamistuppa kenasti sobib.
Amarüllus ta laual on hästi suurtes õites. Vanaema küsib, kuidas su amarüllus elab? Ma räägin. Vanaema ütleb, vaata et sa teda vaikselt kastma hakkad, muidu ehmatab ära. Noogutan. Seda tarkust olen ma temalt juba õppinud.
Ma olen temalt nii palju õppinud. Ja vanaisalt.
Surnuaeda ei jõudnudki.
Kojamehed on talvest väsinud. Vaade maanteele läbi auto esiklaasi on nagu hägus virvendus läbi nutuste silmade.
Tagasi kodus teen võileiva ja avan pudeli õllet. Ja siis teise. Lasen endal vaikselt, vaikselt jokki jääda.
Kui ma olen niimoodi päris rahulikult, siis...
0 Comments:
Post a Comment
<< Home