Kolmapäev, 4.mai 2005. When all the plans you made are lying on the floor...
Pühapäeva hommikul, enne, kui läheme Rasputinisse heerigat sööma, pistan kodus taskusse sigaretipaki, milles kolm sigaretti. Vaatan veel pakki sisse - jah, kohe tühi. Rasputinis tellin muu hulgas ka paki sigarette. Peale tellimist koban taskust sigarettide järele. Mõtlen, et kust kuradi kohast see pakk nii pinges on, nagu oleks täiesti täis. Pakk taskust väljas, tõden, et tõesti, mul on taskus veel avamata pakk sigarette. Tühja pakki pole kuskil. No ei ole normaalne ju! Ütlen sigaretitellimusest ära.
Esmaspäeva õhtul ostan Statoilist uue paki sigarette. See eelmine tühjaks saanud. Hiljem, kui hakkame Sis'i ja Maq juures Aksessuaaridega rõdule suitsetama minema, võtan taskust välja kaks täiesti avamata sigaretipakki. KAKS PAKKI SIGARETTE!?! KUST KURADI KOHAST NEID NÜÜD KAKS SAI?!? Hetkeks läks juhe kokku, rääkisin olukorrast ka Aksessuaaridele ning loobusin süüvimast olukorra absurdsusesse. (Põhiline oli see, et mul ei olnud enam enne Statoili minekut sigarette, ma ei olnud neid ka vahepeal kuskilt ostnud. Või vähemalt ei suuda ma seda meenutada).
Mu Ferré jakk on hoopis sigaretipakkide paljundamise tehas. Fantastiline.
No ja siis eile. Parkisin auto Kaubamaja parklasse, astusin autost välja, võtsin tagaistmelt koti ja tahtsin autot kinni panna. Võtmeid ega pulti aga polnud. Koban taskuid ja suudan juba kergesse paanikasse sattuda kui mõistan, et autol mootor veel käib. Lülitan siis süüte välja, lukustan auto ja lähen ostan endale Lifehouse'i uue plaadi.
Taas, seda ei oleks ma Kaubamajast osanud leida. Lifehouse. Nende parim album on senini 2001.aasta väljalase "No Name Face". Lifehouse'i laulja Jason Wade on üks ahvatlevama häälega lauljaid, keda tean. Ma ei teagi, mis selles hääles on. Mingi piinatus vist. Lifehouse teeb sellist mõnusat pehmet rokki. Nende muusika on ilus, ja selles ilus on nii neetult palju magusat kurbust. Peaaegu kõik laulud on täidetud mingi lämmatava igatsuse ja unistava ootusega - üks minu teise nime definitsioonidest. Ja siis kõik see valu enne armastust, armastuse ajal ja pärast armastust.
On ikkagi nii, et meie enda elu meelelahutab meid kõige rohkem. Aeg-ajalt tuleb selleks muidugi terve mõistuse piiridest väljuda. Põhiline on see, et asjadel tuleb lasta juhtuda. Las need sigaretipakid mu jaki taskus paljunevad. Las Kaubamaja plaadiriiul üllatab. Las muusika mängib...
Nii. Teen nüüd endale veel ühe kohvi ja... ja eks siis näis.
If shame had a face I think it would kind of look like mine,
If it had a home would it be my eyes.
[Lifehouse "Sick Cycle Carousel"]
Esmaspäeva õhtul ostan Statoilist uue paki sigarette. See eelmine tühjaks saanud. Hiljem, kui hakkame Sis'i ja Maq juures Aksessuaaridega rõdule suitsetama minema, võtan taskust välja kaks täiesti avamata sigaretipakki. KAKS PAKKI SIGARETTE!?! KUST KURADI KOHAST NEID NÜÜD KAKS SAI?!? Hetkeks läks juhe kokku, rääkisin olukorrast ka Aksessuaaridele ning loobusin süüvimast olukorra absurdsusesse. (Põhiline oli see, et mul ei olnud enam enne Statoili minekut sigarette, ma ei olnud neid ka vahepeal kuskilt ostnud. Või vähemalt ei suuda ma seda meenutada).
Mu Ferré jakk on hoopis sigaretipakkide paljundamise tehas. Fantastiline.
No ja siis eile. Parkisin auto Kaubamaja parklasse, astusin autost välja, võtsin tagaistmelt koti ja tahtsin autot kinni panna. Võtmeid ega pulti aga polnud. Koban taskuid ja suudan juba kergesse paanikasse sattuda kui mõistan, et autol mootor veel käib. Lülitan siis süüte välja, lukustan auto ja lähen ostan endale Lifehouse'i uue plaadi.
Taas, seda ei oleks ma Kaubamajast osanud leida. Lifehouse. Nende parim album on senini 2001.aasta väljalase "No Name Face". Lifehouse'i laulja Jason Wade on üks ahvatlevama häälega lauljaid, keda tean. Ma ei teagi, mis selles hääles on. Mingi piinatus vist. Lifehouse teeb sellist mõnusat pehmet rokki. Nende muusika on ilus, ja selles ilus on nii neetult palju magusat kurbust. Peaaegu kõik laulud on täidetud mingi lämmatava igatsuse ja unistava ootusega - üks minu teise nime definitsioonidest. Ja siis kõik see valu enne armastust, armastuse ajal ja pärast armastust.
On ikkagi nii, et meie enda elu meelelahutab meid kõige rohkem. Aeg-ajalt tuleb selleks muidugi terve mõistuse piiridest väljuda. Põhiline on see, et asjadel tuleb lasta juhtuda. Las need sigaretipakid mu jaki taskus paljunevad. Las Kaubamaja plaadiriiul üllatab. Las muusika mängib...
Nii. Teen nüüd endale veel ühe kohvi ja... ja eks siis näis.
If shame had a face I think it would kind of look like mine,
If it had a home would it be my eyes.
[Lifehouse "Sick Cycle Carousel"]
posted by Rassel at 10:18 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home