Kolmapäev, 26.aprill 2006. Keskööl
See tänane päev. No ma ei tea kohe.
Hommikul sadas meile Käärikul sisse tööinspektsioon. Seda ju tuleb karta nagu katku. Noh, sellest hirmust sain ma vähemalt vist üle. Ja olen jälle oi kui palju targem. Kokkuvõtteks ei ütlegi ma muud, kui et see on räme, mille kõigega tööandja kursis peab olema. Ja loomulikult see bürokraatia. Ma nii räigelt nülin seda, et mu niigi liiga kõrge pulss läheb nii üles, et olen üle kere lapiline. Äri ei saa siin riigis enam üldse ajada.
Siis pealelõuna veetsin Kosel. LÕPUKS OMETI!!! See koht on nagu mingi võlukoht. Ravib mu hetkega terveks. Mässasin siis ikka päris mitu tundi kevadtöid teha ja tundisn end nii kodus. Ja hästi.
Tartusse sõites kuulasin maksimaalse voljuumiga Jeff Buckley't. See mees oli geenius. Ja Grace on üks parimaid albumeid üldse. Ma polnud Buckley't nii kaua kuulanud. Karjusin kaasa laulda, kujutasin ette, kuidas ma ise neid lugusid esitaks ning rabelesin erutavamatel hetkedel rooli taga midagi tantsulaadset tehes. Ja ma isegi ei mäleta, kuidas ma Tartusse jõudsin. Mõnikord on nii. Miski lihtsalt muudab vahemaad olematuks. Ja arvestades seda, kui kopp ees mul on autoga sõitmisest, on igasugune vahemaade tunnetamatus mulle kui taeva õnnistus.
Noh, ja siis päeva tipphetk. Nõrganärvilistel ja peenetundelistel palun edasi mitte lugeda. Ja tõsiselt ka.
Igatahes, astun koduuksest sisse ja Yorkil vaesekesl oli päeva peale kõht lahti läinud. Ja seda vedelat paska oli igal pool! Terve kuradi koridor oli sitta täis. Ma ei saa aru, kas ta samal ajal jooksis tingi kui ta end tühjendas või ta lihtsalt lihtsalt sihilikult oli üritanud iga põrandakivi peale ühtteist maha jätta. See oli nii räige. Avasin siis aknad ja tõmbasin kummikindad kätte ning asusin küürima. Endal Võrus vanaema tehtud pannkook kohe-kohe kurku saabumas. Ja no raisk, see sitt, see oli osaliselt jõudnud juba ära kuivada. Kui vedelama kraami kätte sain, oli põrandal suur hulk sitarõngaid ja neid oli võimatu ära pesta. Esmalt kasutasin selleks mingit üldpuhastusvahendit, a ei midagi. Siis mõtlesin, et no Cillit võtab ometi selle sita lahti. A tuleb välja, et Cillit on ikka ainult katlakivi, mitte sita sõber. Või vaenlane, kuidas võtta eksole. Noh, hea teada. Ja sita ja Cilliti aroomikokteili ei soovitaks ma ka vaenlasele. Või äkki siiski. Eks ma jäta selle meelde ja kui kunagi peaks tekkima vajadus vastasrinnet alistada, segan sita ja Cilliti kokku, saadan kuulide asemel õhku ning niidan kogu pataljoni jalust.
Nii ma siis leotasin sitarante sel ilusal õhtupoolikul. Eks lõpuks sain ka kerge kodukeemialaksu. Kui kõik oli enam-vähem puhas, kallasin lõppviimistluseks veel pool pudelit lillelõhnalist Ajaxit ka maha. Küürisin, tundisn kuidas aurud mõjuma hakkavad ning lõpetasin kiirelt selle fantastilise sita leotamise operatsiooni. Võtsin Yorki ning läksime Jäneserajale jooksma.
Tööinspektsioonilaks, värskeõhulaks, sitaCillitiAjaxilaks, veel üks värskeõhulaks ja nii minust tänaseks õhtuks debiilik sai.
Päeva lõpetuseks... noh, üks vana tuttav ütles, et talle unespetsialistid kuskilt unehärete uurimise keskusest soovitasid unehäirete raviks igal õhtul üht viinakokteili ja siis väikest lõõgastavat jalutuskäiku. Ja jah, tõsi jutt. Ja nii lihtne eksole. Noh, ma siis mõtlesin, et proovin nüüd ka seda ravi. Lõpetasin just selle esimese osa. See oli paras pirakas. Ma olen juba praegu päris lõõgastunud, võik ütelda. Eks need päevased aurud ka ja. Nii et selle jalutamise osa jätan järgmiseks korraks ning lähen praegu otse voodisse. Ja tõesti, on täna jalutatud kah juba. Inspektoriga jalutatud ja rehaga ja labidaga ja aiakäruga ja koeraga ja oh appi.
Hommikul sadas meile Käärikul sisse tööinspektsioon. Seda ju tuleb karta nagu katku. Noh, sellest hirmust sain ma vähemalt vist üle. Ja olen jälle oi kui palju targem. Kokkuvõtteks ei ütlegi ma muud, kui et see on räme, mille kõigega tööandja kursis peab olema. Ja loomulikult see bürokraatia. Ma nii räigelt nülin seda, et mu niigi liiga kõrge pulss läheb nii üles, et olen üle kere lapiline. Äri ei saa siin riigis enam üldse ajada.
Siis pealelõuna veetsin Kosel. LÕPUKS OMETI!!! See koht on nagu mingi võlukoht. Ravib mu hetkega terveks. Mässasin siis ikka päris mitu tundi kevadtöid teha ja tundisn end nii kodus. Ja hästi.
Tartusse sõites kuulasin maksimaalse voljuumiga Jeff Buckley't. See mees oli geenius. Ja Grace on üks parimaid albumeid üldse. Ma polnud Buckley't nii kaua kuulanud. Karjusin kaasa laulda, kujutasin ette, kuidas ma ise neid lugusid esitaks ning rabelesin erutavamatel hetkedel rooli taga midagi tantsulaadset tehes. Ja ma isegi ei mäleta, kuidas ma Tartusse jõudsin. Mõnikord on nii. Miski lihtsalt muudab vahemaad olematuks. Ja arvestades seda, kui kopp ees mul on autoga sõitmisest, on igasugune vahemaade tunnetamatus mulle kui taeva õnnistus.
Noh, ja siis päeva tipphetk. Nõrganärvilistel ja peenetundelistel palun edasi mitte lugeda. Ja tõsiselt ka.
Igatahes, astun koduuksest sisse ja Yorkil vaesekesl oli päeva peale kõht lahti läinud. Ja seda vedelat paska oli igal pool! Terve kuradi koridor oli sitta täis. Ma ei saa aru, kas ta samal ajal jooksis tingi kui ta end tühjendas või ta lihtsalt lihtsalt sihilikult oli üritanud iga põrandakivi peale ühtteist maha jätta. See oli nii räige. Avasin siis aknad ja tõmbasin kummikindad kätte ning asusin küürima. Endal Võrus vanaema tehtud pannkook kohe-kohe kurku saabumas. Ja no raisk, see sitt, see oli osaliselt jõudnud juba ära kuivada. Kui vedelama kraami kätte sain, oli põrandal suur hulk sitarõngaid ja neid oli võimatu ära pesta. Esmalt kasutasin selleks mingit üldpuhastusvahendit, a ei midagi. Siis mõtlesin, et no Cillit võtab ometi selle sita lahti. A tuleb välja, et Cillit on ikka ainult katlakivi, mitte sita sõber. Või vaenlane, kuidas võtta eksole. Noh, hea teada. Ja sita ja Cilliti aroomikokteili ei soovitaks ma ka vaenlasele. Või äkki siiski. Eks ma jäta selle meelde ja kui kunagi peaks tekkima vajadus vastasrinnet alistada, segan sita ja Cilliti kokku, saadan kuulide asemel õhku ning niidan kogu pataljoni jalust.
Nii ma siis leotasin sitarante sel ilusal õhtupoolikul. Eks lõpuks sain ka kerge kodukeemialaksu. Kui kõik oli enam-vähem puhas, kallasin lõppviimistluseks veel pool pudelit lillelõhnalist Ajaxit ka maha. Küürisin, tundisn kuidas aurud mõjuma hakkavad ning lõpetasin kiirelt selle fantastilise sita leotamise operatsiooni. Võtsin Yorki ning läksime Jäneserajale jooksma.
Tööinspektsioonilaks, värskeõhulaks, sitaCillitiAjaxilaks, veel üks värskeõhulaks ja nii minust tänaseks õhtuks debiilik sai.
Päeva lõpetuseks... noh, üks vana tuttav ütles, et talle unespetsialistid kuskilt unehärete uurimise keskusest soovitasid unehäirete raviks igal õhtul üht viinakokteili ja siis väikest lõõgastavat jalutuskäiku. Ja jah, tõsi jutt. Ja nii lihtne eksole. Noh, ma siis mõtlesin, et proovin nüüd ka seda ravi. Lõpetasin just selle esimese osa. See oli paras pirakas. Ma olen juba praegu päris lõõgastunud, võik ütelda. Eks need päevased aurud ka ja. Nii et selle jalutamise osa jätan järgmiseks korraks ning lähen praegu otse voodisse. Ja tõesti, on täna jalutatud kah juba. Inspektoriga jalutatud ja rehaga ja labidaga ja aiakäruga ja koeraga ja oh appi.
posted by Rassel at 12:05 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home