Jumala silmadega

Mees ärkab, ronib voodist, tõmbab püksid jalga ja läheb kööki. Naine istub laua taga ning tihub nutta. Mis Sul nüüd viga on, küsib mees. Naine hakkab selle peale veel kõvemini nutma ning laseb oma ülekehal ristseliti lauale prantsatada. Naise punased juuksed on sassis, kanaperse kuklal. Öösärk on vasakult õlalt maha langenud, nii et ta ümar õlg tuksub nuturütmis sekundeid. Jalad laiali laua all, tutisussid varba otsas. Mees vaatab naist ning tunneb, kuidas tal selle jama peale kõvaks hakkab minema. Mida kuradit, podiseb ta ning paneb kohvivee keema.

Istub siis teisele poole lauda, naise vastu. Tõstab jala ning surub selle laua alt naisele jalge vahele. Naine võpatab ning lennutab hooga oma keha laualt ning toetab toolileenile. Ta nägu on nutmisest paistes, põskedel on punased-valged vaod, käenuki jäljed ning ripsmed on rullis. Ma tahaks sind praegu sama keppida, ütleb mees; läheb nõusolekut ootamata naise juurde, tirib ta toolilt, lükkab kõhuli lauale, tõstab öösärgi seljale, paneb käed naise soojadele kannikatele, surub näpud pekki ning tungib naise märga sügavusse.

Pärast nad joovad kohvi ning mees meenutab, kuidas naine nuuksus mehe lükete all. Naise kannikatele jäid mehe käejäljed, nagu suvepehmesse savisse surutud kunstitöö. Mees oli muigega neid süvendeid silmanud, kui oma mehesuse naisest välja libistas. Kohv maitses hea ning pani südame veel kiiremini verd pumpama. Naine ei ütelnud sõnagi, luristas ainult natuke. Ta oleks tahtnud, et mees uuesti küsiks, miks ta nuttis.

Mehel ei olnud sellest aga enam sooja ega külma. Ta mõtles ainult, rahulolevalt mugisedes, et kui kevad temani ei tule, teeb ta endale ise kevadet. Mees mõtles mõnikord Jumala mõtteid.

Imelik oli aga see, kuidas mees ei näinud, et naine oligi tema kevad. Naise pisarad olid värskelt nõrisema hakanud kasemahl, sassis juuksed lõunast tagasi lennanud lindude pesa, ümar öösärgi alt vabanenud õlg oli päikese soojuses rõõmutsevate inimeste mütsi alt vabanenud pale, harali jalad olid kohe kohe lehtedesse puhkevad puuoksad, kannikad kui kündmist ootavad põllukünkad ja märg naisus kui lume alt välja sulanud kevadine värske veega kõiki janusid kustutav allikas.

Jumala silmadega mees vaadata ei osanud.

[--]

Õhtul voodisse minnes vaatab mees naisele silma ning näeb seal kohviube. Mees valmistab endale ette järgmise hommiku kevadet. Järgmisel hommikul ei ole kevadest loomulikult haisugi.