DIES IRAE

Ilm on väsitav, Jumala eest. Ja siis ma seisan mingi päev apteegis ning mõtlen, et ostan mingi hunniku toidulisandeid, mingeid multivitamiine või midagigi, et sööks ja äkki läheb paremaks. Vaatan seda riiulit, millele on laotud kõikvõimalikke karpe kõikvõimalike lubadustega parmaks eluks ning tunnen üüratut üleküllastust kõigest, mida see tänane maailm mulle pakkuda üritab.

Parem südametöö, parem vererõhk, suurem liigeste painduvus, väiksem liigesevalu, puhitusvaba kõht, kusepidavus, vedel sitt, sale piht, suuremad lihased, üldse mitte mingit valu. Valutus, valutus, valutus. Päevad täis energiat.

Jõuan veendumuseni, et nendes kapslites on saepuru. Need lubadused on ju tühised!

Kodus laman diivanil ning selg lööb tuld. Tõenäoliselt on parempoolne vaagnaluu jälle ära vajunud, surub mingile närvile ning ma pean kiropraktiku juurde minema end paika panema. Peale mida mul on jälle imelikult vastik olla – mu keha tundub mulle vaevatud ning võõras. Tahaks oksendada.

Vaikus. York on kuskil teises toas. See vaikus on pettemanööver. Kuskil tehakse mingit hävitustööd mingi mulle armsa asja kallal ning mul on sellest äärmiselt kahju. See teadmine ja kahjutunne ei muuda aga minu jaoks hetkel midagi, sest ma ei tõuse püsti, ma ei lähe ning ei tee sellele lõppu peale.

Reede hommik. Kraanikausis on katlakiviplekid. Palju plekke. Mingi elektrik väliskoridoris teatab, et nad tahavad tulla mu korterisse ning hakata näidikud ümber tõstma. Välikoridori vedama. Helistan ühistu esimehele ning küsin, WHAT THE FUCK?!? Ta kokutab ning nagu ma aru saan, puudub tal ka täis selgus, mida need elektritööd meie väliskoridoris tegelikult ette näevad. Ma annan talle suhteliselt närviliselt mõista, et ma ei ole arvestanud oma korteris mitte mingisuguse ehitustegevusega vähemalt lähema aasta jooksul. Ta lubab asja uurida ning mulle esmaspäeval tagasi helistada. Seda ta muidugi ei tee.

Kuulan Pärdi De Profundist, siis An den Wassern zu Babel saßen wir und weiten, ning vajun sügavasse rahuldustundesse. Silmad kinni, näen seda kloostrit seal Küprosel, ja siis seda väikest kirikut seal Lõuna Itaalias, ja siis seda katerdraali, seda kirikut, kloostrit, pilvelõhkujat.

Vesi. Loksub üle mu alasti keha. Nagu aeg.

Täpselt nii ma tahakski olla. Rahulikult. Ilus.

Kas Sa võtad need vaiad ning lööd maasse? Kasuta kirkat!

Ei. Ei. Ma ei tee seda enam. See on möödanik.

Möödanik? MÖÖDANIK!?!

Jah. Ja kuss! Ära karju.