Päike tuli välja. Aga noh, eks see praegu mööduv nähtus, nii et mis ma siin ikka kilkan. Üldiselt on Käärikul terve päeva vihma sadanud ning see muudab siin olemise võrdlemisi trööstituks.

Nädalavahetusel olin Yorkiga Tallinnas. Kuna tüübile on praegu raske hoidjat leida, oli ta mul kaasas ning ööbisime Plu juures. Lõpuks kujunes seal olemine võrdlemisi närviliseks - York ajas Plu oma tegemiste ja asjatamistega täiesti närvi ning ma tundsin, kuidas olen oma koeraga täielikuks nuhtluseks ning koormaks kaelas. Tegelt olen ma viimasel ajal seda seoses erinevate inimestega päris korduvalt tundnud. Aga noh, saan ka aru. Ma ise olen igasuguste närimiste ja Yorki toimetamistega täiesti harjunud ning võtan asju võrdlemisi suure rahuga, ja tegelikult suudan ma juba palju kergemini hingata, sest York on võrreldes isegi kõigest paari nädala taguse ajaga, rääkimata siis paari kuu tagusest ajast, oluliselt rahulikum ja asjalikum. Samas on ta ikka veel täitsa kutsikas, jube energiline ja sahmib muudkui ringi ning inimestel on raske seda taluda.

Plu juures juhtus ka selline lugu, et esimesel ööl, kui jokkis peaga magama läksime, unustasime jalanõud Yorki nina alla ning hommikuks oli ta natuke hävitanud Plu ühe saapa sisevoodrit - ehk nagu Kati ütles, tegi talvesaapast suvesaapa. Igal juhul, pahandust ja tujutust kui palju. Siis järgmise päeva õhtul koju jõudes oli uksel venekeelne silt: uberai sabaku ili pridjot politsia. Noh, mis sa oskad kosta. Eks York oli siis üksinda kodus olles häält teinud samal ajal kui meie Aafrika Köögis pärastlõunaseid hõrgutavaid kokteile jõime ning maitsvaid sööke sõime. Üldiselt on tavaliselt sellisest mölast suva, aga vastik tunne ronib ikka sisse. Ja nii see koguneb, see nagu lits lapsega kõigile natuke närvidelekäiv ebameeldivuste allikaks olemise tunne. Ja ohhoo, kus see alles imeb! Nii tulebki kõigi hingerahu säilitamise eesmärgil rahulikult kodus olla.

Ja nüüd hakkas lund sadama. Vahetevahel on selle väikeriigi kliima ikka täiesti vastuvõetamatu. Phfffff.