Teisipäev, 18.aprill 2006. Stress? Sitt? Stress?

Ma ei tea kas see on see pime ilm või räme tahtmatus mitte tööle minna või hoopis mingi kolmas asi, aga mul on nii sitt olla.

Öö möödus jälle külma higi kehalt kuivatades ning märgade voodilinade vahel värisedes (üha enam veendun, et see ei ole normaalne ja tõenäoliselt on mu keha okupeeritud mingi rõveda tõve poolt; eks peab end arsti juurde vedama). Vähemalt ei olnud hommikuse ülesajamisega probleeme - selle eest hoolitses järjekordne naaber, kel vaja garaazhi saada, sest seal mingid püstaku torud vaja ära vahetada. Mingit olmetemaatikat ja sellega seonduvaid probleeme ei suuda ma üldse taluda. Tahaks kohe karjuma hakata. Phffff. No sitt päev, eksole.

Nädalavahetus oli muidu lõbus. Algas No99 Stalkeri ülekaemisega (ma ikka pole nii haritud ja tark, et sellisest suurest kunstist lõpuni aru saada võiksin; või oli see see pidev karjumine/ tatistamine/lagastamine, mille alla arusaamine maha maeti) ning jätkus Hellas Hundis prassimisega varajaste hommikutundideni, siis paaritunnise magamise, siis shoppamise ja Tartusse tagasi sõitmisega ning finisheerus siinsete prassimistega. Esimest korda sattusin ka Klubisse Illusion, aga turvamees uksel hoolitses selle eest, et ma naljalt sinna tagasi ei läheks. Suht nõme. Klubi muidu ju täitsa tipp-topp. Päris kahju kohe kui sellised investeeringud vett vedama lähevad lihtsalt võtete pärast, mida väikeses Tartu linnas ikka kasutada ei saa.

Pühapäeva hommik algas nii suure pohmelliga, et mõtlesin, et suren maha. Ja siis läksime veel auväärt isa õnnitlema, mina rämedas pohmellis, Maq veel parajas joobes, Sista ainukesena enam-vähem tipp-topp. Noh, ja see on alati eriti haige, kui me siis hommiksöögi lauas üritame super viisakad ning väljapuhanud välja näha. Ema ainult saab kõigest alati aru.

Eile mõtlesin, et võiks Kreekasse sõita. Nii sitt on ikka olla.