Pühapäev, 23.aprill 2006. Another day, just breathe
It's been hellova shitty weekend.
Reedel jäin haigeks (mis tõmbas kriipsu peale mu Kosele mineku ja aiatöö plaanidele). Palavik, kondivalu ja külmavärinad. Mingi poolkõva nohu ka. Laupäeval keeras kõik pasanteeriaks ning kõike seda saatis kohutav enesetunne. Yorkiga väljaskäimine oli piin. Täna on juba natsa parem. Homme arsti juurde.
Kahe haiguspäevaga jõudsin telekast jube palju prügi vaadata ja natuke lugeda ka. Nagu ikka tekkis kõigest üleküllastus ja lisapeavalu ning paras haletsus enda vastu, sest kõik on kuskil ära ning ei saa seepärast süüa tuua. Ja väljas paistab päike. Eile ronisingi oma kõhuvalu ja pasanteeriaga toidupoodi, kust vaevu-vaevu koju potile jõudsin. Poest olin ostnud arvestades oma tervislikku seisundit kõike mittesobilikku - eks siis haarasin mingid esmalt pähetulevad asjad ning keskendusin sellele, et end täis ei situks. Vähemalt värske piima tõin ära ning tegin endale makaronipiimasuppi - midagi, mis alati ja alati meenutab mulle laps olemist ja toonaseid kõhuvalusid ning seks puhuks piimasupi tegemist ema poolt. Armas. Ma arvan, et see oli umbes teine kord mu elus, kui tegin endale ise piimasuppi.
Ja nüüd, kuna mul ei olnud jälle midagi süüa, tellisin pizza. Neil oli tõenäoliselt kõik, mis selle peale käima peaks, otsa saanud ning nad olid asendanud selle juustuga. Või et siis mitmekordistanud juustu kogust. Kohutav. Rasvane juustupizza. Poole surusin kurgust alla, sest sööma ju peab, ja pool jäi söömata, sest süda läks pahaks ja magu oleks tõnäoliselt otsad andnud.
Ma ei teagi mis nüüd teha. Alati võib ju minna ja neid nõmedaid telekanaleid klõpsutada. Tüdinud olen ja enda pärast natsa mures ka. Äkki uus nädal tuleb vähe toredam.
Reedel jäin haigeks (mis tõmbas kriipsu peale mu Kosele mineku ja aiatöö plaanidele). Palavik, kondivalu ja külmavärinad. Mingi poolkõva nohu ka. Laupäeval keeras kõik pasanteeriaks ning kõike seda saatis kohutav enesetunne. Yorkiga väljaskäimine oli piin. Täna on juba natsa parem. Homme arsti juurde.
Kahe haiguspäevaga jõudsin telekast jube palju prügi vaadata ja natuke lugeda ka. Nagu ikka tekkis kõigest üleküllastus ja lisapeavalu ning paras haletsus enda vastu, sest kõik on kuskil ära ning ei saa seepärast süüa tuua. Ja väljas paistab päike. Eile ronisingi oma kõhuvalu ja pasanteeriaga toidupoodi, kust vaevu-vaevu koju potile jõudsin. Poest olin ostnud arvestades oma tervislikku seisundit kõike mittesobilikku - eks siis haarasin mingid esmalt pähetulevad asjad ning keskendusin sellele, et end täis ei situks. Vähemalt värske piima tõin ära ning tegin endale makaronipiimasuppi - midagi, mis alati ja alati meenutab mulle laps olemist ja toonaseid kõhuvalusid ning seks puhuks piimasupi tegemist ema poolt. Armas. Ma arvan, et see oli umbes teine kord mu elus, kui tegin endale ise piimasuppi.
Ja nüüd, kuna mul ei olnud jälle midagi süüa, tellisin pizza. Neil oli tõenäoliselt kõik, mis selle peale käima peaks, otsa saanud ning nad olid asendanud selle juustuga. Või et siis mitmekordistanud juustu kogust. Kohutav. Rasvane juustupizza. Poole surusin kurgust alla, sest sööma ju peab, ja pool jäi söömata, sest süda läks pahaks ja magu oleks tõnäoliselt otsad andnud.
Ma ei teagi mis nüüd teha. Alati võib ju minna ja neid nõmedaid telekanaleid klõpsutada. Tüdinud olen ja enda pärast natsa mures ka. Äkki uus nädal tuleb vähe toredam.
1 Comments:
nunnu, kas pole :)
Post a Comment
<< Home