Esmaspäev, 5.detsember 2005. Eyes wide shut

Eile hommikul võtsin New Yorki vanemate juurde kaasa. Vanematel retriiver, kes muidu tore ja sõbralik, aga ikka liiga suur individualist, nagu välja tuli. Taas. Igatahes läks väikseks madinaks, NY kiljus nagu oleks siga aia vahele jäänud ja peale seda meie kõigi jaoks hommikust shokiteraapiat läksid Yorkil silmad täitsa tagurpidi ja hakkasid vett ajama. Täna hommikuks oli asi nii hull, et ühte silmamuna pole nähagi, sest alalau all paiknev ollus on nii pistes ja punetab, et peidab silmamuna ära. Ja minul muidugi närv väga püsti, et mitte ütelda paanika.

Nüüd ootan kannatamatult, et kell 11.30 saaks ja me tüübiga doktori manu minna saaks. Häda nende lastega.