Neljapäev, 10.november 2005. Ole Sina see...

Päevad on segamini. Ja möödunud liiga kiirelt.

Midagi mulle selles aastalõpuajas meeldib. Et see tuleb väga kiiresti, et toimetamisi ja tegemisi on nii palju. Ja et üritusi, mis inimesed kokku viib, on ka rohkem. Ja inimesed on teistsugused. Ja et kõrtsis saab hõõgveini ja porterit juua, mida muul ajal ikka ei tee. See kõik tekitab kuidagi sellise hubase tunde ning ajab hinge magusalt melanhoolseks.

Esmaspäeval, Käärikul, oli vanemkokk mulle sünnipäevaks jõulukooki teinud. Selline... piparkoogikeeks, meeldivalt terav ning jõulune. Nädal tagasi kolmapäeval maitsesime toidumessil verivorste. Susisevad maitsed, mis taas sosistavad hubasustunde järele.

Hubasus nendel viimasel aasta kahel kuul, selles pimedas aastalõpuajas, on hästi oluline. Ma nii tahaks, ma nii soovin, et meie ümber ja sees oleks hästi palju hubasust. Et meil oleks hästi mõnus olla.