Teisipäev, 22.november 2005. Sick as a dog

No sellist tatirünnakut pole mina oma elu sees tunda saanud. Eile oli vahepeal nii paha olla, et ma ei suutnud püsti ka tõusta. Aevastasin ja aevastasin ning muudkui nuuskasin ja nuuuskasin, silmad vett täis, pea ja hambad valutamas. Ja arvata, et tänaseks on asjad paremad ning ma olen võimeline tööle minema, oli muidugi äärmine lihtsameelsus.

Kõige raskem on muidugi Yorkiga. Temaga ma ei suuda üldse tegeleda, aga ta ju nii tahab, et temaga tegeletaks. Siis ta on selline õnnetu ja nutab ning ma ei suuda talle kuidagi hea peremees olla. OK, üks asi on väljaskäimised - topin end riidesse nagu kubujuss ning ootan siis, tativool külmast õhust hoogu juurde saades ninast välja tulemas ja mina seda muudkui nuusates, et York oma asjatoimetused ära saaks aetud. Siis kiiresti tuppa (millega York ei ole ikka üldse rahul, tirib mind muudkui Toomemäe poole) ja pikali. Vähemalt nii palju on tore, et kui ma teleka ees diivanil magan, ronib York mulle kaissu, praktiliselt näkku (mis järel ma lükkan ta rinnale ja siis ta vajub mul külje alla, pea mul õlale) ning magab hambad laiali nohisedes koos minuga. Nii me siis enamuse päevast lihtsalt lamame ja magame. Yorkil võib ikka väga lõbus olla.

Oehh, aga siis teleka ette nüüd. Kui mitte seda vahtima, siis vähemalt pikali.