Neljapäev, 1.detsember 2005. Õhtul, enne keskööd

Lehekülg siin.

Eelmisel aastal, suvest talveni, elasin kindlas veendumuses, ei olen HIV positiivne (vahepeal rahunesin maha ka ja ei mõtelnud sellele). Kui päris aus olla, siis oli see mu elu üks närvesöövamaid perioode (bakatöö kirjutamine oli selle kõrval ikka lumme kusta). Ma ei kujuta ette, kui palju närvirakke ma kulutasin ja kui palju magamata, keha külma higiga kaetuna veedetud öid ma üle elasin. Piisavalt palju, arvan. Oli see siis põhjustatud minu raskekujulisest kalduvusest hüpohondriale või teadlik teatud olukorra ning sümptomite analüüsimise tulemus, aga raske ja keeruline oli see ühel või teisel juhul.

Tänu sellele perioodile on minu teadvus AIDS-i puudutavate aspektide kohalt oluliselt kõrgenenud. Ja mul on selle üle hea meel. Antud perioodi jooksul käisin ma neli korda HIV testi tegemas. Päevad, mis jäid testide ja testitulemuste teadasaamiste vahele, olid kohutavad. Mingitel hetkedel ma enam mitte ei istunud, vaid kõigutasin ennast ning närvipingest oli mul pidevalt väike palavik. Mille ma interpreteerisin muidugi kohe teatud sümptomiks. Ja muidugi, taas tõdesin ma seda, et psühhosomaatika on üks võimas jõud - inimene on võimeline endale kõiksugused haigused ise tekitama, kerge külmetus ei ole üldse mingi probleem.

Mäletan, kuidas kõndisin Käärikul mööda territooriumit ringi ning püüdsin AIDS-i ennetuskeskuse nõustamiskabinetti telefoni teel kätte saada ja mitte keegi ei võtnud terve päeva toru. Ma värisesin ja närvitsesid ning olin täiesti tegevusvõimetu. Siis ma saatsin neile e-maili, millele ma sain vastuse mingi paari nädala möödudes. Mitte just kõige parem teenindus, aga ma ei suudaks neile ka midagi ette heita, sest ma usun, et nad teevad oma tööd olemasolevaid vahendeid kasutades maksimaalselt hästi. Ma tahtsin, et nad räägiks mulle, kui suur on tõenäosus ühe või teistsuguse kontakti puhul ning kas ma võiks juba testi minna tegema ja kas äkki see juba midagi näitaks. Siis ma võtsin end ikkagi ise kokku ja vedasin end anonüümsesse AIDS-i kabinetti. Kus ma sain täiesti super kohtlemise osaliseks. Mind rahustati peaaegu et täielikult maha. Loomulikult, et ma ka maharahunenuks oleks jäänud, oleks ma pidanud loobuma kooselust iseendaga või siis looma kooselu anonüümse kabineti tädiga. Igal juhul, sinna minemist ei ole üldse vaja karta.

Kindlalt õige testitulemuse saab teada kuus kuud peale ohtlikku vahekorda (mis on siis periood, mille jooksul antikehad tekivad; võivad ka varem tekkida, aga ei pruugi). Seega, kui ma esimene kord käisin testi andmas (sellest minu arvates ohtlikust vahekorrast oli siis kõigest mõni nädal möödas), ei pruukinud tulemus olla kuigi adekvaatne. Tuli oodata. Ja ootamine on ju nii raske. Tean kahte korda oma elus, kui ma olen tahtnud, et aeg väga palju kiiremini läheks. Üks oli siis, kui ootasin, et NY-i juba endale saaks, teine, kui ootasin, et mööduks kuus kuud, et saaksin teha HIV testi, mis annaks adekvaatse, õige tulemuse. Loomulikult ei ole need perioodid emotsionaalselt üldse võrreldavad. Viimane neist oli ikka emotsionaalselt võrdlemisi laastav.

Sel perioodil lugesin väga palju HIV-i ja AIDS-i kohta. Elasin hästi palju läbi ning kaasa, ja üritasin sealjuures ennast harjutada mõttega, et kui olengi HIV +, pean ju edasi elama. Inimene on ikka huvitav olevus. Kui palju on mõtteid, mida ei suuda mitte mõtelda, mis kerivad ja kerivad ning ummistavad hingamisteed ja rahu, mis hakkavad sisemuses elama nagu pahaloomuline kasvaja. Ja kui palju on mõtteid, mida mõteldes ning sisendades on võimalik muuta inimhinge, sisemaailma, kogu elu! Mõttejõud on ikka äärmiselt võimas jõud.

Enne seda, tagant järele vaadates äärimselt huvitavat ja olulist perioodi minu elus, oli AIDS-i teema minu jaoks samasugune kauge ja mind mitte puudutav teema nagu, ma kujutan ette, väga paljude teistegi eestlaste jaoks. Nüüd mõtlen, et kahju, et inimene peab midagi sellist läbi elama, et tähele panna ja mõista asju ning ohtuseid, mis eeldaks vastavatest asjadest arusaamist ka ilma kriisideta. Nüüd ma mõtlen, et lisaks inimestele peaksid meie poliitikud midagi sellist läbi elama, et teadvustada probleemi tõsidust selles väikses Eesti riigis, kus igasuguse tolerantsuse puudumisest ja mõistmatusest rääkimata jookseb mõne aasta pärast sotsiaalsüsteem kokku, sest keegi ei oska neid ravi vajavaid haigeid kuskile panna ning nendele ravi võimaldamiseks puuduvad üldse vahendid.

Vaatasin täna CNN-i, kus räägiti väga palju HIV-i ja AIDS-i teemadel ning tehti erinevaid reportaaze erinevatest maailma paikadest. Mõtlesin, et see on propaganda, mis on äärmiselt hea ja vajalik. Ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati nägin sellist nii positiivset propagandat. Igal juhul, ühes lõigus, mis rääkis ühest Aafrika külast, näidati kogunemist, kus viibisid küla elanikud ning nii kohalikud kui ka välismaalastest vabatatlikud sotsiaaltöötajad. Üks vabatahtlik küsis külaelanikelt, et kes on teist täna saanud korraliku lõunasöögi? Külarahvas hakkas naerma ning inimesed raputasid kurblikult pead. Siis küsiti, et kes teist teab mõnda inimest, kes on surnud AIDS-i? Kõik kohalviibijad tõstsid käe. Viimane kui üks.

Maailm on raske koht. Tohutult ilus, aga aeg-ajalt nii raske. Ma tahan, et me mõistaks rohkem antud raskust, ja ka ilma seda raskust ühel või teisel viisil läbi elamata.