Esmaspäev, 12.detsember 2005. Jõulurahu, mu perse!
Ajalehti ikka ei ole vaja lugeda. Mul käib see nii periooditi - vahepeal loen ja siis ei loe üldse. Täna hommikul jälle lugesin. Ja suutsin kohe närvi minna. Nagu näiteks selle peale. Ma ei teadnudki, et neljarealist teed ei tehta seepärast, et "ei ole liiklus piisavalt tihe"?!? Et seda teed ei ole lihtsalt vaja!?! Ma mõtesin, et põhilisteks tee mitterajamise põhjusteks on umbes rahapuudus ja äkki maaomandiga seonduvad probleemid. Aga ei, seda pole lihtsalt vaja.
Ja sellest, kui ohtlik see maantee on, ei ole vist mõtet üldse rääkidagi. Need kes sõidavad, teavad. Seda neljarajalist teed oleks vaja juba sellepärast, et oleks turvaliselt võimalik sooritada möödasõite suurtest veomasinatest (ja neid sõidab sel maanteel rohkelt). No jne jne.
Kummaline on see elu siin Eesti riigis ikka. Räägitakse tohutust majanduskasvust, samas infrastruktuuride mittekvaliteetse seisundi pärast võiks nii mõnigi mees endale kuuli pähe lasta (kuigi, tegelikult miks, eksole, keda see huvitab, peaasi et majanduslikud näitajad üldiselt head oleks), tarbimishullus on varsti suuremamõõtmelisem kui USA-s (kusjuures hinnad on siin ju oluliselt kallimad ja palgad oluliselt väiksemad ning tarbitakse hullunult; nädalavahetustel veedetakse aega rohkem kaubanduskeskustes kui kodus või looduses või üldse, perega tegeledes - ses mõttes see asi on juba suuremate mõõtmetega kui USA-s), päeva tipphetk on keskmise eestlase jaoks see, kui saab mõne Baari tegelase käitumise kohta eriti halvasti ütelda või kuskil uudisteportaalis kommenteerides sitta pritsida. Jne jne.
Vot tigedaks teeb mind see ajalehtede lugemine. Mürgitab mu ära. Ja seepärast on parem mitte lugeda.
Nädalavahetus oli muidu mõnus, kui välja arvata see kohutav liigese ja lihasevalu, mille sain reedesest jalapäevast jõusaalis (muidu on lihasevalu mu lemmikvalu, see nagu märk millegi toimumisest ning edasiminekust ning valu ise on ka naljakas, selline poolkõditav ning lõbus, aga no seekord oli see liig mis liig). Laupäeva õhtul ma ei saanud praktiliselt kõndidagi ning öösel jalad valutasid niivõrd, et unega oli probleeme - ühelt küljelt teisele keeramine võttis higimulli otsa ette. Ei tea, kuidas mõnikord lihased ja liigesed sellise reaktsiooni esile kutsuvad, vaatamata sellele, et trenn ise oli mõõdukas. Vaaaluuus!
Aa, ja siis ühest asjast ma ei saanud nädalavahetusel aru. Laupäeva õhtul näitas TV3 Miss Maailma, ja seal kommentaator aina kaagutas, kuidas see otseülekanne ja puha. Samal ajal oli interneti uudisteportaalides juba uudis, kes võistluse võitis, üleval. Kelle lollitamisega siin tegemist oli, huvitav? Või arvas TV3 või show kommentaator tegelikult ka, et on otseülekonna? Lollitati hoopis neid? Selles lubatagu kahelda.
Oh seda elukest küll, nagu mu vanavanemad ikka vahepeal elatud ajale tagasi vaadates ja ohates on ütelnud. Ma siis siinkohal võtan sõnad tagasi, sest ma ju veel noor inimene ning peaksin jõudu ja hakkamist täis olema. Ning rõõmu, rõõmu peaks minus palju olema! Mõnikord ei ole aga kohe üldse. Ja tegelt on see nõme. Rõõmus tuleb olla.
Et jah, mis seal siis ikka, näpud tuppe ja tegudele!
Ja sellest, kui ohtlik see maantee on, ei ole vist mõtet üldse rääkidagi. Need kes sõidavad, teavad. Seda neljarajalist teed oleks vaja juba sellepärast, et oleks turvaliselt võimalik sooritada möödasõite suurtest veomasinatest (ja neid sõidab sel maanteel rohkelt). No jne jne.
Kummaline on see elu siin Eesti riigis ikka. Räägitakse tohutust majanduskasvust, samas infrastruktuuride mittekvaliteetse seisundi pärast võiks nii mõnigi mees endale kuuli pähe lasta (kuigi, tegelikult miks, eksole, keda see huvitab, peaasi et majanduslikud näitajad üldiselt head oleks), tarbimishullus on varsti suuremamõõtmelisem kui USA-s (kusjuures hinnad on siin ju oluliselt kallimad ja palgad oluliselt väiksemad ning tarbitakse hullunult; nädalavahetustel veedetakse aega rohkem kaubanduskeskustes kui kodus või looduses või üldse, perega tegeledes - ses mõttes see asi on juba suuremate mõõtmetega kui USA-s), päeva tipphetk on keskmise eestlase jaoks see, kui saab mõne Baari tegelase käitumise kohta eriti halvasti ütelda või kuskil uudisteportaalis kommenteerides sitta pritsida. Jne jne.
Vot tigedaks teeb mind see ajalehtede lugemine. Mürgitab mu ära. Ja seepärast on parem mitte lugeda.
Nädalavahetus oli muidu mõnus, kui välja arvata see kohutav liigese ja lihasevalu, mille sain reedesest jalapäevast jõusaalis (muidu on lihasevalu mu lemmikvalu, see nagu märk millegi toimumisest ning edasiminekust ning valu ise on ka naljakas, selline poolkõditav ning lõbus, aga no seekord oli see liig mis liig). Laupäeva õhtul ma ei saanud praktiliselt kõndidagi ning öösel jalad valutasid niivõrd, et unega oli probleeme - ühelt küljelt teisele keeramine võttis higimulli otsa ette. Ei tea, kuidas mõnikord lihased ja liigesed sellise reaktsiooni esile kutsuvad, vaatamata sellele, et trenn ise oli mõõdukas. Vaaaluuus!
Aa, ja siis ühest asjast ma ei saanud nädalavahetusel aru. Laupäeva õhtul näitas TV3 Miss Maailma, ja seal kommentaator aina kaagutas, kuidas see otseülekanne ja puha. Samal ajal oli interneti uudisteportaalides juba uudis, kes võistluse võitis, üleval. Kelle lollitamisega siin tegemist oli, huvitav? Või arvas TV3 või show kommentaator tegelikult ka, et on otseülekonna? Lollitati hoopis neid? Selles lubatagu kahelda.
Oh seda elukest küll, nagu mu vanavanemad ikka vahepeal elatud ajale tagasi vaadates ja ohates on ütelnud. Ma siis siinkohal võtan sõnad tagasi, sest ma ju veel noor inimene ning peaksin jõudu ja hakkamist täis olema. Ning rõõmu, rõõmu peaks minus palju olema! Mõnikord ei ole aga kohe üldse. Ja tegelt on see nõme. Rõõmus tuleb olla.
Et jah, mis seal siis ikka, näpud tuppe ja tegudele!
posted by Rassel at 9:17 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home