BEEN

Kell on 20 kuskil. Oh kurat, ei, juba 21 hakkab saama. Jõudsin mõni hetk tagasi Käärikult kodo, keerasin lahti superkülma roosa Carlo Rossi, mis hakkas mulle juba peale esimest kahte lonksu pähe, koolitasin Yorki (me oleme nii kaugel, et kodus reageerib ta absoluutselt eranditult käsklustele „Siia!“, „Istu!“, „Lama!“, „Pesa peale!“ jne. Lahe. Saaks selle „Siia!“ käsklusega nii kaugel, et ta reageeriks sellele ka looduses ja külas ja üldse teiste inimeste läheduses, oleks super!) ning mõtlesin, et vot kirjutan paar rida ülestähendusi.

OK, kirjutan hiljem äkki. Sista helistas ja teatas, et värske kartul ja kukeseene kaste on valmis. Minuke läheb nüüd sööma.

***

Noh, näpud on nüüd tömpsid ja ma pole üldse võimeline midagi kirjutama. Olete tundnud kunagi midagi sellist nagu et telliskivid oleks näppude küljes? No ma praegu tunnen seda.

Vittu. Kell on.... ot... oooo, poool kolm, ja ma... noh peaks magama minema. Ja no eks ma lähen ka. Varsti kohe. Sest Aksessuaarid läksid ka ära magama.

Mina luksin. Luksin. Fakki noo. Luksun.

Olen olnud kõva. Ja pehme. A ikka suur olnud. Eks ta nii käi. Ja siis sisse ja siis välja. Ja on libe ja kiimane. Seks on ikka lahe, lausa vinge kui see juhtub.

Noh.

Praegu valan endale pudeli külmast võetud mingit tähtsat mullidega vett pähe.

Rassel, ma armastan Sind. Suvi on nii vinge.