Pühapäev, 21.mai 2006.

Kurat.

Kurat, kurat, kurat.

Võtad minust kinni.

Itaalia.

Selles majas on kuivamise ja päkesepaiste lehka. Punane vein klaasis on eilne. Valged linad on meie ümber kortsus. Patjades on orud.

Ma lõhnan iha järele. Sinu järele. Sigarett põleb ning kustub. Sa süütad uue.

Me seksime ning ma tulen jälle tõeliselt kõvasti. Kaua me veel suudame? Lahtisest aknast imbub tuppa vaevalt vaevalt mingit õhku. Väljas ei ole sadanud päevi. Nii kuum on. Ainus niiskus on Su kuumast leemendav nahk, su sülg mind suudeldes. Su kehamahlad. Su keel. Su silmad, kui Sa mõtlikult mind vaatad.

Õhtuks teeme pastat mozzarella ja tuunikalaga. Ja värskete tomatitega, ja basiilikaga. Issand kui hea see on.

Me sööme voodis.

Ja ma tõusen ning võtan selle eilse veini. Lähen kööki, kallan selle kraanikausist alla ning ronin keldrisse, toon uue, valge, natuke kiimase, kuuma õhtusse passiva Chardonnay. Sa ütled, et see on võluv. Ma küsin, mis? Sa naeratad.

Ja võtad minust kinni.

Kurat.

Kurat, kurat, kurat. Need oleme ju ikka meie?

Kurat. Ei. Need olime meie.