Ülestähendused

Esmaspäev, 8.veebruar 2010. Loll on raske olla

2010-02-08T16:31:00.003+02:00

Ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea...

NO A KES KURAT SIIS TEAB?!?

Teisipäev, 19.jaanuar 2010. Lõdvestus

2010-01-19T11:08:00.007+02:00

Võta.

Võta!

Võta käest ja jalust,

seljast,

kõhust,

põlvist,

valust.

Silmist, südamest ja mälust võta.

Võta,

hoolimata olnust.

Võta.

Esmaspäev, 11.jaanuar 2010. Läinud

2010-01-11T13:23:00.005+02:00

kui jääkülmas vaatan läbi sinise õhu

su hingeauru

päike pimestab valgelt

ja võitlen puudutusega

mida ma ei

tee

mida sa ei

suudle

kukuvad lumehelbed mu varukale

ja sulavad

kui mu lootus

Esmaspäev, 12.mai 2008. Ei tea millal see maailmalõpp ka tuleb?

2008-05-12T12:04:00.006+03:00

Ei tea, kõhe on olla kuidagi. Võimalik, et see on see tume valgus, mis aknast sisse raiub, või jahe õhk, mis seintest tuppa virvendab. Või siis see apokalüptilise alatooniga muusika, millel end vägistada lasen. Türa.

Imelik koht. Imelik aeg. Palju imelikke tundeid, mis nii kuradi uued. Kolme nädala ajamata habe, toidukile ümber kõhu tõmmatud. Joo vett värdjas, see saab kohe otsa.

Kolmapäev, 13.veebruar 2008. Uneoode

2008-02-13T08:29:00.004+02:00

Ma olen pähklid.
Aeg on pärnaõied.

Krõbistan end pärnaõietee kõrvale.

Pühapäev, 30.detsember. Guilty of something

2007-12-30T00:43:00.000+02:00

Leaves were falling, just like embers
In colors red and gold they set us on fire
Burning just like a moonbeam, in our eyes

I am guilty of something
I hope you never do because there is nothing
Sadder than losing yourself in love

Tibu.

Jah?

No ma ei tea. Ma olen juba päris jokkis, ja ma tahaks Sulle midagi kaunist ütelda.

Jah? ... See on muidugi armas. Tõesti.

Eksju.

Tead. Ma olen nii õnnelik.

Oehh. Ma ka.

Ehh. No tule siis siia.

Mhmh.

Neljapäev, 27.detsember 2007. Killing the Blues

2007-12-27T14:16:00.000+02:00

Somebody said they saw me, swinging the world by the tail
Bouncing over a white cloud, killing the blues

[John Prine "Killing the Blues"]

Teisipäeval, 24.oktoobril 2007. My excuse

2007-10-24T11:59:00.000+03:00

„How did you end up so cute?“
„Well, I was born that way. What’s your excuse?“

Mõnikord võtab ta mu käe ja vaatab selle pihku. Ütleb mulle, et taevas hoia kui tore! Ma nuuksatan naerda ja olen talle seepärast tänulik. Pisiasjad, noh.

Aeg-ajalt istusime mu voodi äärel, küünarnukid põlvedesse auke puurimas. Käsipõsakil. Tükk aega oleme täitsa tasa. Ei heli, ei liigutust. Päike liigub aknaruuduna mööda šokolaadipruuni seina kapi taha. Voodi on, nagu sageli, juba mitmendat päeva tegemata ja linad lõhnavad lootusetult pikkade hommikute järele. Istume seal ja ega midagi tarka välja mõtlegi. Tunne on lihtsalt hea.

Ükskord, keset ööd, tiristas keegi paaniliselt mu uksekella. Ma ehmatasin kangesti. Ust ma lahti teha ei julgendki. Seisin kangestunult keset koridori ja üritasin kuulata, kes teisel pool ust on. Ma ei kuulnud suurt midagi – süda lõi kõrvus nii kõvasti. Kui tagasi voodisse läksin, põrnitsesin pikalt lae nurgas värisevaid tänavavalgustuse triipe. Mõtlesin, et mina ikka nii ei oska. Tahaks, aga ei oska. Surusin näo patja ja palusin und.

Rääkisime sellest. Ta ütles, et no mis seal ikka. Oled nii nagu oled. Et puudelt langevad lehed ja põld küntakse üles. Ja siis lumi sulab ja sa saad süüa päikseküpseid tomateid. Eh, ja ruukolat kõrvale haugata. Mõnus ju? Et siis nii oledki. Ja kogu lugu.

Mõtlesin, et võib-olla tõesti.

Näitasin talle oma pihku, millel pärlendasid külmad higipiisad. Näed, sadama hakkab, ütles ta.

Ja vihm kastis meid läbimärjaks.

Reede, 12.oktoober 2007. Kylie. 2 Hearts.

2007-10-12T11:23:00.000+03:00

Esmaspäev, 24.september 2007. Roisin

2007-09-24T09:21:00.000+03:00

AAHHHHHHHH...

Neljapäev, 12.juuli 2007. Sitting on a horse to the wind and sit in my comfortable tree.

2007-07-12T11:53:00.000+03:00

That's quite it.

Esmaspäeval, 4.juunil 2007. Hello new shoes, bye-bye 'em blues!

2007-06-05T00:22:00.000+03:00

Sõitsin autoga ja päike paistis nii mõnusasti silma, mis kissitasid päevitunud rannallebajaid vaadata ja raadios hakkas mängima Paolo Nutini New Shoes. Ja mu hing läks kergeks kui udusulg. Suvi, mai või!

Pühapäev, 20.mai 2007. That's how I like it.

2007-05-20T11:41:00.000+03:00

1. Ääääää... FuckedUpCoolFabulousHahahaaaa!

2. SoDamnBeautiful&Light&Exciting&WithButterflies&AllThat!

3. WellYouCanFigureItOutYourself

Esmaspäeval, 23.aprillil 2007. SEX

2007-04-23T11:26:00.000+03:00

20ne aastastega mässamise üks negatiivseid külgi on see, et sa lõpetad portsu jõledate maasikatega all over the neck.

Aga on ka posiitiivseid külgi.

All

Day

Long

I

Dream

About

Sex

And

All

Night

Long

I

Think

About

Sex

And

All

The

Time

I

Think

About

Sex

With

You!

PS. See kraam oleks pidanud Justin Timberlake'ile ammu juba vee peale tõmbama. Ülikõva!

Laupäeval, 21.aprillil 2007. 4 in the morning

2007-04-21T11:59:00.000+03:00

Waking up to find another day
The moon got lost again last night
But now the sun has finally had its say
I guess I feel alright

Täna on hea, et päike ei paista ja õhutemperatuur ei kutsu meeleheitlikult välja grillima. Täna on hea istuda juba kaks tundi hommikuse lattetassi taga ja kuulata natuke sombust muusikat ja tunda ninasõõrmetes argade puhangutena naeratamapanevat eilse õhtu lõhna.

Ja mind ajab muigama minu saamatus tabada uute inimeste rütme. Kuidagi ainult liiga enda rütmidega olen viimasel ajal tegelenud ning elanud. Ja teiste rütmidega kohaldumine on mingil põhjusel keerulisem kui kunagi varem. Aga lõbus. Nagu oleks jälle 17. See tunne ajendab mind vist minema tegema ka üht mu vanusele võrdlemisi ebakohast ostu. Samas. Tegelt pole ju asi üldse nii hull. Ehh :))

Such a lovely saturday.

Kolmapäeval, 18.aprillil 2007. See on puu, see on kivi, see on tee lõpp, klaas, puudutus, öö, kummardus, päike...

2007-04-18T11:39:00.000+03:00

É pau, é pedra, é o fim do caminho
É um resto de toco, é um pouco sozinho
É um passo, é uma ponte, é um sapo, é uma rã
É um belo horizonte, é uma febre terçã
São as águas de março fechando o verão
É promessa de vida no teu coração
Pau,pedra,fim,inho,resto, toco, pouco, inho
Caco, vidro, vida, ol, noite, orte, laço, sol
São as águas de março fechando o verão
É promessa de vida no teu coração

Amarüllus õitseb. Vaatamata sellele, et tema õied ei ole nii külluslikud ja lopsakad kui varasematel õitsemise perioodidel, on säilitanud ta oma tärkamises, arengus ning olekus määratu kuninglikkuse ja auväärsuse. Võimas olevus.

Vaatan köögi aknast kastanit. Pungad puu okstel on juba päris suured. Ja mulle meenub see kevad, kui me Anneliga paralleelselt baka tööde kirjutamisega nägime selle kastani ellu ärkamist selles 2003 aasta kevades, selle pungasid, lehti, õisi... Mäletad? Muidugi mäletad :) Iga päev oli kõik natuke edasi, natuke külluslikum, ilusam, soojem. Ja need lõhnad...

See oli super äge aeg. Ilus. Ma arvan, et ma kasvasin ja arenesin selle paari kuuga sama palju kui see kastan igal jumala kevadel seda uuesti ja uuesti teeb.

Mulle kuluks üks selline kevad taas ära.

So, what can I say to you bonita? What part do you want me to play? I will be anything you say. Bonita... Don't run away. Don't be afraid to fall in love with me. You really are bonita...

Teisipäev, 27.märts 2007. Shanghai surprise

2007-03-27T11:29:00.000+03:00

See on nii kuradi hea!!! :)) Respect for Christina!

Neljapäev, 22.märts 2007. Oh dear, hahahaaahaa!

2007-03-22T10:31:00.000+02:00

I'm going slightly mad
I'm going slightly mad

It finally happened!
It finally happened, oh yes!
It finally happened!
I'm slightly mad! Just very slightly mad!

[Queen: I'm going slightly mad]

Tirin. Mulle helistab haldusjuht ja ütleb, et 40 kilo kooritud kartulit on ära varastatud. Ja midagi veel lisaks - umbes 2 kilo maja seina või midagi taolist. Ma laman Siiliga mingis tomatipasta vannis. Pidavat nahale ja vaimsele tervisele jube kasulik olema.

Don't stop me now
'cos I'm having such a good time
I'm having a ball!

[Queen: Don't stop me now]

Võtan end riidest lahti ning vaatan pimedusse. Mööda seinu kobades liigun edasi, aegajalt midagi endast kuskile vastu ära lüües. Mingil hetkel jõuan Sinuni, sa katsud mind üle mu keha. Kattun pealaest jalataldadeni külmavärinatega. Ma lükkan Su pikali ja liigun edasi. Sa ainult mõmised mõnust.

Kui valgus paistma hakkab, kuulen lõpuks ka muusikat. Saalis tantsib neli inimest üksteise vastu liibununa, higistena, suletud silmadega. Saali ühes nurgas seisab kahel tagumisel käpal koer, vaatab minu poole ning teeb mulle silma. Ma teen silma vastu. Koer keerab häbelikult pilgu ning paneb uue plaadi plaadimängijasse.

I'm a sex machine, ready to reload...

Telefon heliseb. Võtan laualt toru. Sa hingeldad torusse ning ütled, et oled juba tulemas. Mina ei tule, mingil imelikult kombel. Ma tulen muidu alati, aga mitte praegu. Nagu laupäevalgi. Ma keppisin ja keppisin, tund aega, kuni mul juba valus hakkas. Ja ma ei tulnud. See oli midagi uut. Ma ju tulen alati. Mõnikord isegi liiga kergelt, liiga kiiresti. Ma ei tule praegu, ütlen Sulle. Kuulen, kuidas Sa oigad.

Kui ma nendega tantsin, võtab üks mees mul ümbert kinni ja suudleb mind. Muusika tiksub stoilises rütmis ning katab ruumi tumedate värvidega. Nagu see tuim suguühe. Tikk-takk-tikk-takk-bing-bäng-bing-bäng. Keegi naine pigistab mu rinnanibusid. Dõng dõng dõng dõng. Mees surub mu jõuga põrandale. Vaatan neid lihaseid ja neid raseeritud organeid, rindasid ja seda kõrge kontsaga kinga, mis mu kõhule astub. Surun oma kõhulihased nii kõvaks, kui üldse suudan. See on lihtne. Kõik toimib nii nagu ma tahan.

Naine läheb närvi, võtab kinga jalast ja lööb tikkkontsa mehele pähe kinni. Koer nurgas niutsatab. Mees hakkab kõva häälega naerma, ta tantsuliigutused ei ühti enam rütmiga. Kõik on erutatud. See king ta peas on võrdlemisi naljakas. Kõik naeravad.

Katusel on vikerkaare üks ots. Seisan täpselt selle kõrval. Õhk läheb järjest soojemaks. Sa tood pudeli shampanjat, kaks klaasi, valad need täis ning me joome. Lõpuks ometi!

Kolmapäev, 21.märts 2007. Stella Artois II

2007-03-21T00:22:00.000+02:00

Koristasin täna natuke. Raamatukogutuba sai päris korda.

Pesin dušši all taimi. Jõulukaktus läheb kohe kohe õitsema. Amarüllus on pimedas nurgas puhkamise lõpetanud ning mugul hakkab lehti endast välja pressima. Tõstan amarülluse nurgast valguse kätte. Ja kastan natuke. Et see kohe päris ära ei ehmataks.

Koerad ajavad natuke hulluks. Kevad vist. Ja nad ei ole piisavalt joosta saanud. Minu viga.

Alaselg valutab. Vaagnaluu on vist jälle ära vajunud. Vaja kiropraktiku juurde minna.

Ja kõige selle sees kukun ma auku. Pimedasse, kõvasse auku. Endalegi märkamatult. Aru saamata, kuidas. Kuidas, kui kõik on ju korras.

Nii vist jääbki juhtuma.

Käin pesus, panen riidesse ja lähen asjatama. Päike paistab. Ühel hetkel pimestab see mind nii, et teen peaaegu avarii.

Minu viga.

Võrus on vaikne. Vanaema saab endale uue, tugeva küljealusega voodi. Ilusa voodi, mis tema väiksesse magamistuppa kenasti sobib.

Amarüllus ta laual on hästi suurtes õites. Vanaema küsib, kuidas su amarüllus elab? Ma räägin. Vanaema ütleb, vaata et sa teda vaikselt kastma hakkad, muidu ehmatab ära. Noogutan. Seda tarkust olen ma temalt juba õppinud.

Ma olen temalt nii palju õppinud. Ja vanaisalt.

Surnuaeda ei jõudnudki.

Kojamehed on talvest väsinud. Vaade maanteele läbi auto esiklaasi on nagu hägus virvendus läbi nutuste silmade.

Tagasi kodus teen võileiva ja avan pudeli õllet. Ja siis teise. Lasen endal vaikselt, vaikselt jokki jääda.

Kui ma olen niimoodi päris rahulikult, siis...

Laupäev, 17.märts 2007. Stella Artois

2007-03-17T20:23:00.001+02:00

Ma olen nii erutatud.

Praegu ei saa ma aru, mis riik, mis raha, mis päev, mis kell

2007-03-08T23:03:00.000+02:00

Koerte poolt hävitatud asjadest tuli mul veel meelde mulle armas ja ilus bluetoothi handsfree set, mille York siis hiljem vapralt välja sittus. Seda ei ole ma senini raatsinud endale uut osta. A sitta tast kah (seda lauset võib kohe otses mõttes võtta). iPodi klappideta aga ei saa ma mitte hakkama. Nojah. Aa, ja siis tuli mul meelde üks suurem hunnik kinkepaela, mille ma Yorkist kõige otsesemas mõttes tagant välja pidin tõmbama. Selle seiga juures oli mul kahju küll Yorkist, mitte kinkepaelast.

Siinkohal vabandan, kui kellelgi söögiisu ära ajasin.

Ja praegu tuli mul meelde, et ma sõimasin täna suht tagasihoidlikult ühe vanemas eas teenindaja ARK-is läbi. Ta käitus minuga lihtsalt jämedalt ebaviisakalt. Endal oli tal hea teenindaja kuu plakat selja taga seinale kleebitud. Masendav. Peale mu ärrituspuhangut täitis ta küll iga mu väiksemagi soovi.

Ma pean magama minema. Sest ma kipun tegelikult end õhtuti segi mõtlema. Pea läheb sadu mõtteid täis ja siis öösel täidavad und meeletud unenäod, millest ma suuremas osas ei suuda mingeid paralleele reaalsusega tuua.

Tahaks midagi head kokata. Head kala tahaks teha, ja kooki. Mul on üks super hea apelsinikoogi retsept, mis tahab katsetamist. Njaaa.

Neljapäev, 8.märts 2007. Märjad ajalehed.

2007-03-08T10:53:00.000+02:00

Märgade ajalehtedega on mul kujunenud juba vihkamissuhe. Esmalt, Sisco kuseb nii palju, et ma ei jõua enam seda uputust ajalehtedega pidurdada. Ainuüksi eile õhtul läks selleks kaks Ekspressi ja Päevaleht ja Äripäev. Kolme tunni jooksul! Vaatasin, et ta kuses umbes iga 10 minuti tagant, ja mitte vähe. Joob ja kuseb, joob ja kuseb. Lahe elu. Ja ürita siis veel looma välja käima õpetada. Nahhui. Noh, ja siis tagatipuks see ajalehtede koristamine ja selle uputuse kuivatamine. Keeran märjad ajalehed kägarasse, Sisco kuse nõrgub mööda äri- ja poliitikaeliidi nägusid põrandale.

No ja veel enam nülin ma, kui mu postkasitis (nagu näiteks tänasel kaunil päeval) on hommikul läbivettinud Äripäev. Postiljon ka kuseb ajalehtedele või???

Kolmapäev, 7.märts 2007. Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja

2007-03-07T14:48:00.000+02:00

Kahju nimistusse, mis mu koerad mulle tekitanud on, lisandusid täna ka mu iPodi kõrvaklapid. Seekordse hävitustöö autoriks oli Sisco. Väga lähedal oli ka iPodi enese hävitamine. No aga jõudsin varem dušši alt välja.

Seega, mõtelge ikka tõsiselt enne kui endale koeri soetama hakkate. Vähe sellest, et nad söövad teil külmiku tühjaks, söövad nad teil ka riided seljast ja eluks vajaminevad ekslusiivsemat sorti vidinad käest ära. Sest ega nad suvalisi asju ei taha. Ikka nahksaapad, kallid talvejoped, diivanid, iPodid, nahksed söögitoa toolid, rariteetsed CD-plaadid, minu õhtusöögiks mõeldud kanafilee koos pakkekilega, millele siis uuesti poodi järele tuleb minna. Jne.

Njah, elu koertega võib imeda ikka jubedat moodi. Aga noh, interpreteerigem nende tegevust kui protesti tänapäeva maailma materialismi kesksuse vastu või sõbralikku viidet asjaolule, et "sa oled liiga paks, pea dieeti, mitte ära söö kanafileed" ning hingakem sügavalt sisse ja välja ning telligem endale uued 600 krooni maksvad iPodi kõrvaklapid ja mingem poodi ja ostkem parem pott lehtsalatit ja pakk rasvavaba piima. Juhhhheia!!!

Pühapäev, 25.veebruar 2007. Elevandipoeg Dumbo.

2007-02-25T18:33:00.000+02:00

Neljapäev, 8.veebruar 2007. Kopamees Rassel

2007-02-08T11:20:00.000+02:00

No talvest on mul nüüd kopp ees - kui teda eriti vaja oli, siis teda ei olnud. Nüüd on nii külm, et Koerad juba keelduvad väljas häda tegemast (no Siscost ma ei hakka üldse rääkimagi), korterit ei jõua soojaks kütta (Sistal ja Maq'l pidid radikad vabshee külmad olema), lisaks on see rämedalt segamini, ma ei suuda selle koristamisega tegeleda ja Koerad ajavad mind selle kõige juures enesetapu äärele. Minu arust York sittus eile tuppa, sest Sisco lihtsalt ei ole veel võimeline nii suuremõõtmelisi junne produtseerima. Või juba on? :S Ja Sisco, see muudkui kuseb ja kuseb. UPUTUS! Argghhhhh! Ja no nendest shokiteraapia elementidest, millega nad mind haua pervele viivad, ma üksikasjalikult parem ei hakka rääkimagi - prügikasti (mis ei ole mul ju väike) laialivedu ja täielik hävitamine (ma pean nüüd selle uue ostma, ja oleks hea, kui see oleks metallist ning seina ja põranda külge keevitatud), destruktsioon tamede, lillepottide, ajakirjade ja kõige muu ettejuhtuvaga, kui ma silmapiirilt kadunud olen jne jne. Kes oleks seda osanud arvata, et York koos uue sõbraga langeb samale tasemele, millelt ta alles mõni aeg tagasi vapralt maha astus.

A ei no palju õnne mulle selle saavutuse puhul.

Muidu on nad nii armsad. Eriti kui ma nendega jalutamas käin. Kaks jobu, Sisco kogu aeg ninapidi Yorkil sabas ning kõike võimalikku maasolevat ja kuidagigi lõhnavat suhu haaramas. Kaks rihma, mille nad pidevalt sõlme jooksevad ja... eile näiteks nägi York üht võõrast koera, millest kujunes olukord, kus jalutusrihmad olid ümber minu sõlmes, Koerte endi käpad rihmadest kammitsetud, Sisco põhiliselt Yorki all, jooksid kaheltpoolt puud seda koledat krantsi haistma, mina praktiliselt käpuli maas, nägupidi puutüve uudistamas. Pärnapuu oli.

Ja tundub, et sel talvel lauda sõitma ka ei jõua kuskile. Ma tõesti loodan, et see on praegu ainult tunne. Sest kui ma sel talvel lauda alla ei saa, ja seda kuskil normaalse mäe peal (mul lihtsalt puudub motivatsioon minna Kuutsekale - ainus motivatsioon oleks vist sõbrad ja vahepealsed peatused kõrtsis, et Jägermeisterit teega vmt juua), siis ma löön selle laua endale pähe kinni. No a kellele seda vaja oleks? Vaenlased plaksutaks muidugi vaimsutusest käsi. Milline etendus!

Et jah, talv võiks küll nüüd asju pakkima hakata. Kodo kodo! Mul kevadet juba vaja.

Suht sitt päev vist.

Reede, 26.jaanuar 2007. Kliimaks

2007-01-26T14:06:00.000+02:00

Eile marsib elektrik mu kabinetti ja teatab: "Kuule, sa pead ise minema ütlema. Ma ütlesin sellele parukamutile*, et ma muudkui kütan seda spordihoonet ja mida ta hoiab neid paraaduksi pärani lahti!?! Kogu aeg on need tal lahti. Ta ütleb, et tal on kuum! Kurat, seal tuleb juba hingeauru suust ja temal on kuum! Mingu ja jahutagu oma kliimaksis perset lumehanges kurat!"

* Parukamutt on spordihoone koristaja hüüdnimi. Ta kannab parukaid. Erinevateks puhkudeks on tal erinevad parukad. Koristamiseks üks, kojuminemiseks teine, pidudeks kolmas. Mõnikord ta parukat ei kanna. Väga sageli on tal parukas täiesti viltu peas ja teda ümbritseb kaugeletuntav peediaur (mitte selle juurvilja). Üks kord kui ma temaga pahandasin, hakkas ta värisema ja krampe teesklema. Et näed kui piinatud ta tegelikult on. Kui ma selle peale veel rohkem karjuma hakkasin ja tal selle näitemängu koheselt ära lõpetada palusin, läksid krambid üle. Siis ta teatas, et ma olen talle juba mitu kuud tagasi halvasti ütelnud ja et tal on see senimaani südames.

Sa seal üleval näed ja ei mürista!!!

Kolmapäev, 10.jaanuar 2006. Nothing. At all. Honestly.

2007-01-10T11:57:00.000+02:00

Türa milline pohmell! Ei, joove ikka veel, tähendab. Chivas Regal, Jim Beam, Metaxa, Captain Morgan... kuradi Leaving Las Vegas nahhui. See jama ei lähe kehast välja ju ka. No ja siis milline kiim! Vägistaks jänese ka ära.

Nii, jõin nüüd tomatimahla, sõin kaks suurt mandariini, nagu jõulud ma ei või, ja banaani. Ja ohohhhoo, nüüd hakkas maos imelik.

A mõnikord on ikka super hea juua. Ja helistada inimestele, kellele ei tohiks helistada ja siis end hommikul mõnevõrra süüdi tunda. Enda ees süüdi. Et nii jobu oled ja toidad lootusi, mida ei ole vaja toita, vaid hoopis nälga suretada.

You really don't mean nothing at all.

Kolmapäeval, 3.jaanuaril 2006. I hope there's a light.

2007-01-03T20:53:00.000+02:00

Kati tegi vana aasta õhtul Siscost maailma kõige ilusama/nunnuma pildi:

Mõne aja pärast jäi Sisco aga väga purju ja 1.jaanuari veetis ta tilguti all. Nüüd on kõik jälle tänu Jumalale ja arstiabile, mis ikka tänapäeva Eestis ööpäeva ringselt ka loomadele kättesaadav on (kuigi natuke tahumatul kujul, aga siiski ON), korras.

Ja suurepärast uut aastat kõigile! Äkki see tuleb tore aasta...

Neljapäev, 30.november 2006. NYC & SanFran

2006-11-30T09:48:00.000+02:00

No kas pole südantsooojendav! :)

Tüübid olid eilsest Kääriukureisist nii väsinud, et jäid poole mängu pealt magama.

PS. Sisco oma pesa ei tunnista üldse, ronib kogu aeg Yorki pessa. Yorki ajab see ikka juba vähe närvi ka. Ma pean vist selle Yorki äranäritud pesa prügimägedele loovutama ja koertele ühesugused pesad soetama. Siis ise jagagu maid, kumb kummas.

Esmaspäev, 27.november 2006. San Fransisco

2006-11-27T11:10:00.000+02:00

Lubage mul Teile tutvustada meie pere uut liiget San Fransisco't (aka Sisco):

Remargi korras võin ütelda, et enamus mu lähedastest arvavad, et ma olen hulluks läinud. Ja neil on õigus.

Teisipäev, 24.oktoober 2006. Sügissoojus

2006-10-24T11:10:00.000+03:00

Hommikul Yorkiga väljas käies lajatas täiesti imelikul kombel mu hinge mälestus lapsepõlvest. Tänane soe õhk taaskäivitas tunde toonasest sügissoojusest ning muretusest ning sellest, kuidas 7.novembri paraadil kartsin kukil istuda.

Elus on palju võnkeid. Ja vaatamata sellele, kui tulevikku suunatud meie pilgud ka poleks, paiskavad need võnked meid aeg-ajalt ühel või teisel viisil minevikku tagasi. Ja tegelikult ei ole see üldse paha.

Reede, 13.oktoober 2006. Birkin Bags

2006-10-13T22:25:00.000+03:00

1. Kuna mul siin Tartus sõpru, kes minuga napsu tahaks reede õhtul võtta, pole, napsutan üksi. Mis seal's ikka. Vaatame, millal melanhoolia tabab.

2. Number 1 lugu praegu on Robbie Williams'i Lovelight. Lihtsalt super. (Sellest, millest Rudebox rääkis, ma alguses väga aru ei saanud. Nüüd vist saan. Seksist käib jutt.)

3. York nutab ja nutab ja nutab ja nutab. Mingil lital on vist kuskil jooksuaeg ja mööda ilma külvatud lõhnad ajavad ümberkaudsed isased hulluks. Litad tuleks jooksuajaks kinni panna või siis puhta vabadusse lasta (millega mul tuleb meelde, et kuulsin raadiost täna kuulutust: "anda ära koerakutsikad; kutsikate ema on labrador." See ema lasti vist vabadusse, ja vot mis juhtus. Nii et jah, inimlikust ja ka õnnetute kutsikate seisukohast asjale lähenedes ma mõistan, et ei ole tore, kui emane jooksuajal vabaduses ringi litutab, a no üldiselt ikkagi loodus tahab ju oma!).

4. Näersin täna üksinda kõva häälega oma kabinetis, kui lugesin Tartu Postimehest artiklit "Linnavalitsus tegi värbamiseks junni". Ma pole tõesti nii kõvasti jupp aega naerda saanud.

5. Muidu tegelen põhiliselt töötegemisega, tervislikult toitumisega, pesupesemise ja mitte koristamisega (mis oleks samas hädavajalik), lugemisega, mõningase eneserahuldamisega (mis tegelikult ajab mind enne, kui midagigi juhtuda jõuab, haigutama, seega viimasel ajal ma pigem juba ei alusta, nö matan mõtte eos), joogaga (mis on väga mõnus), muude sportlike tegevusaladega ja Yorki energia maandamisega (kasvatamisest olen ma loobunud - mõtlesin eile Emajõe luhal temaga joostes, et mis ma hullu ikka kasvatan, las ta siis olla mis ta on). Noh, vist sai enam-vähem kõik. Igal juhul üritan ma liikuda hingelise ja füüsilise harmoonia ja tasakaalu suunas. Ma tegelikult isegi ei tea, kas see mulle sobib, äkki ma ei kanna seda välja või midagi, aga praegu ma seda tahan, vää-gaa. Sest ma ikka ei taha olla selline häiritud ja labiilne kuju, ma ei taha paanitseda ja hüsteeriliselt ringi tõmmelda ning pidevalt tunda, kuidas mu keha on minu hinge küljes nagu mingi jäänuk kiviajast ning ma ei ole mitte millegagi rahul. Mõttetu. Ma vajan revolutsiooni minus eneses ning seda pean ma ka saama. Või õigemini, juba saan. Tubli olen, võiks ütelda.

6. Reede ja 13 on mu arust üks kena kombinatsioon. Üle tee minev must kass toob mulle ka tavaliselt õnne. Tipp-topp värk, peaks mainima.

Teisipäev, 26.september 2006. There?

2006-09-27T02:50:00.000+03:00

I find the map and draw a straight line over rivers, farms, and state lines. The distance from here to where you'd be - it's only finger lengths that I see. I touch the place where I'd find your face. My fingers in creases of distant dark places. I hang my coat up in the first bar. There is no peace that I've found so far. The laughter penetrates my silence as drunken men find flaws in science.

Their words mostly noises, ghosts with just voices. Your words in my memory are like music to me.

I'm miles from where you are. I lay down on the cold gound. I, I pray that something picks me up and sets me down in your warm arms.

[Snow Patrol feat. Martha Wainwrigth: Set The Fire To The Third Bar]

Teisipäev, 5.september 2006. Sügis

2006-09-05T10:49:00.000+03:00

Sügis saabus liiga äkki. Juba varbad külmetavad, nina on tatine ja kopp on ees.

FOLK

2006-07-27T16:08:00.000+03:00

Üks mõnus folk oli taas.

Last ever Footballers' Wives

2006-07-18T23:51:00.000+03:00

Väga lõbus :))

BEEN

2006-07-14T02:57:00.000+03:00

Kell on 20 kuskil. Oh kurat, ei, juba 21 hakkab saama. Jõudsin mõni hetk tagasi Käärikult kodo, keerasin lahti superkülma roosa Carlo Rossi, mis hakkas mulle juba peale esimest kahte lonksu pähe, koolitasin Yorki (me oleme nii kaugel, et kodus reageerib ta absoluutselt eranditult käsklustele „Siia!“, „Istu!“, „Lama!“, „Pesa peale!“ jne. Lahe. Saaks selle „Siia!“ käsklusega nii kaugel, et ta reageeriks sellele ka looduses ja külas ja üldse teiste inimeste läheduses, oleks super!) ning mõtlesin, et vot kirjutan paar rida ülestähendusi.

OK, kirjutan hiljem äkki. Sista helistas ja teatas, et värske kartul ja kukeseene kaste on valmis. Minuke läheb nüüd sööma.

***

Noh, näpud on nüüd tömpsid ja ma pole üldse võimeline midagi kirjutama. Olete tundnud kunagi midagi sellist nagu et telliskivid oleks näppude küljes? No ma praegu tunnen seda.

Vittu. Kell on.... ot... oooo, poool kolm, ja ma... noh peaks magama minema. Ja no eks ma lähen ka. Varsti kohe. Sest Aksessuaarid läksid ka ära magama.

Mina luksin. Luksin. Fakki noo. Luksun.

Olen olnud kõva. Ja pehme. A ikka suur olnud. Eks ta nii käi. Ja siis sisse ja siis välja. Ja on libe ja kiimane. Seks on ikka lahe, lausa vinge kui see juhtub.

Noh.

Praegu valan endale pudeli külmast võetud mingit tähtsat mullidega vett pähe.

Rassel, ma armastan Sind. Suvi on nii vinge.

Esmaspäev, 19.juuni 2006. Season's specials

2006-06-19T20:54:00.000+03:00

Esmalt, naabrimutt Võrumaal soovitas superhead salatit - rabarber, murulauk ja natsa suhkrut. See on tõesti fantastiline. Kui isu, võib koort ka juurde lisada, a ilma kooreta tundub mõnusam. Ja loomulikult kama! Kama hooaeg on alanud, ja see maitseb nii hea. Mina joon kama muide soolaga maitsestatult.

Hull väss on peal. Ei teagi millest. Tööst põhiliselt vist. Täna ei kannatanud miskipärast üldse arvuti taga tööd teha, praegugi hakkavad silmad karmilt valutama. York on mu ka mõnevõrra ära väsitanud. Kaks nädalat on ta ainult vingunud, nagu udupasun. Naabermajade koertel tundub jooksuaeg olevat, nii et York on ääretult suures armuvalus (see siis tema esimene), mis väljendub ühe akna juurest teise juurde jooksmises, ukse juures istumises ning lakkamatus niuksumises ja ulgumises. Paar päeva tagasi suutis ta mind endast nii välja viia, et ma võtsin ta sülle ning tõstsin pimedasse vetsu. See pidi talle küll üllatusena mõjuma, sest umbes minuti oli ta täitsa vait ning mulle polnud vaikus elu sees nii kuldne tundunud. Noh, siis ta alustas muidugi uue hooga ning ma lasin ta vetsust välja. See on tõesti kurnav olnud. Lisaks häälitsemisele arvab York loomulikult ka, et iga väljaulatuv põlv on midagi pandavat ning haarab sellest suure jõuga kinni ning hakkab end selle najal nikutama. Mõtlesin, et uurin internetist, äkki on olemas mingid kumminukud, mõeldud spetsiaalselt koertele. Sest tavaline kumminukk leiaks tõenäoliselt peatselt oma lõpu ning poleks tast enam tolku ega midagi.

Ja ei tahaks nüüd ära sõnuda, aga täna on esimene päev nende kahe nädala jooksul, kui York on natukenegi rahulikum. Ta täitsa isegi lamab siin mu kõrval ning närib oma närimiskonti. Noh, nüüd enam mitte.

Muidu on kõik mõnus. Njah, tahaks küll enam mängida ja puhata kui asjalik olla, aga pohh, töö tuleb ühe hingetõmbega ära teha ning siis saab ka puhata ja mängida. Rohkem tahaks sõpradega aega veeta ja külma õllet juua. Rohkelt arbuusi tahaks süüa - ei jõua ära oodata, et arbuusi kilo hind juba alla läheks. Seksida tahaks rohkem (loe: kogu aeg) ja muidu lebada tahaks rohkem. Ja no palavust antagu ka juurde!

Suvi on ikka kaifff.

The Devil Wears Prada / Lady In The Water / ROCK

2006-05-31T12:16:00.000+03:00

SEE saab loodetavasti lõbus olema! Treiler SIIN.

Ja no Meryl Streep võiks mu poolest lihtsalt tuima näoga kaamerasse vaadata kogu filmi jooksul ja ma ikka vaimustusest aplodeeriks.

Nu ja kui filmidest juba juttu tuli, siis Shyamalan'i uut ei jaksa ka ära oodata.

Korvpallifinaalis saime eile suhu, küll suht kibedalt ja kurvalt, kuid ma tean täpselt, kes on minu selle aasta SEB Ühispanga Korpalliliiga Meister 2006. TÜ/ROCK, loomulikult! :) Tõesti, hea töö mehed!

Pühapäev, 21.mai 2006.

2006-05-21T02:27:00.000+03:00

Kurat.

Kurat, kurat, kurat.

Võtad minust kinni.

Itaalia.

Selles majas on kuivamise ja päkesepaiste lehka. Punane vein klaasis on eilne. Valged linad on meie ümber kortsus. Patjades on orud.

Ma lõhnan iha järele. Sinu järele. Sigarett põleb ning kustub. Sa süütad uue.

Me seksime ning ma tulen jälle tõeliselt kõvasti. Kaua me veel suudame? Lahtisest aknast imbub tuppa vaevalt vaevalt mingit õhku. Väljas ei ole sadanud päevi. Nii kuum on. Ainus niiskus on Su kuumast leemendav nahk, su sülg mind suudeldes. Su kehamahlad. Su keel. Su silmad, kui Sa mõtlikult mind vaatad.

Õhtuks teeme pastat mozzarella ja tuunikalaga. Ja värskete tomatitega, ja basiilikaga. Issand kui hea see on.

Me sööme voodis.

Ja ma tõusen ning võtan selle eilse veini. Lähen kööki, kallan selle kraanikausist alla ning ronin keldrisse, toon uue, valge, natuke kiimase, kuuma õhtusse passiva Chardonnay. Sa ütled, et see on võluv. Ma küsin, mis? Sa naeratad.

Ja võtad minust kinni.

Kurat.

Kurat, kurat, kurat. Need oleme ju ikka meie?

Kurat. Ei. Need olime meie.

Teisipäev, 16.mai 2006. Jumal on vihmas

2006-05-16T11:56:00.000+03:00

And it is me who is my enemy
Me who beats me up
Me who makes the monsters
Me who strips my confidence
[Paula Cole "Me"]

Väljas läks äketse hästi pimedaks ning suured vihmapiisad hakkasid maast tolmu üles peksma. Tõenäoliselt see vihm ei jää kauaks kestma, mis on muidugi kurb, sest ma olen vihma ikka kaua oodanud. Oodanud vihma tuhastunud mulla ning kuivava muru pärast, värske õhu igatsuses ning saasta mahaloputamise ootuses. Vihm, palun kesta.

Heartbeats screaming

2006-05-13T04:35:00.000+03:00

Things have their definable power.

As you do over me.

Do you remeber the way you put your hand between my legs? Without shame, without asking.

You don’t do these things no more.

You are not touching me anymore.

My powers ower you have left me.

Kliimaautomaatik

2006-05-12T16:23:00.000+03:00

Korraliku varustusega masin.

Kolmapäev, 10.mai 2006. Get out of my system, you bitch!

2006-05-10T08:55:00.000+03:00

Mõnikord on vaja tööstressist väljasaamiseks kõrgemal positsioonil asuva idioodist naisterahva kõrrikargamist ja tema poolset kogu möödunud aasta töö maha tegemist. Tööstress asendub kirka vihaga, mis mingil seletamatul põhjusel on palju kergem ning lendlevam tunne kui see tööstress, mis just veel ärgates vastu maad tahtis suruda.

Aga üldiselt, usun, see tuleb tagasi. See töööstress. Hullult maadlen sellega viimasel ajal. Praegu olen aga vihast lõhki minemas ning ma ei kujutaks ette paremat asja, kui sellele inimesele, kes vihaseemne mu sisse oma lollide argumentide, küsimustega ning rünnakutega külvas, mingisugusegi sotsiaalse hävingu tekitamist. Ja ma tean, nii paha kui see ka pole, et mul oleks selleks võimalus.

Aga ma ei ole kuri inimene. Ei ole. Ma olen hea. Ma lasen tal ise endale hauda kaevata.

Enda süsteemist on aga sellist ebameeldivat intsidenti mingil koosolekul, mis peaks olema meeldiv ja arendav ning asju edendav, mõtteid turgutav, raske välja saada.

OK, ütlen endale, whatever.

Ütlen endale, on nagu on.

Räägin parem Madonnast! :))

Mu lemmikud, Steven Klein ja Madonna on oma järjekordses koostöös väga ilusate võtetega hakkama saanud. Ilmuvad need 2006 juunikuu W Mag'is. [Minge kindlasti Madonna lingist edasi ja siis ka edasi "See more photos" lingist, seal veel palju ilusaid fotosid.]

Igatahes. Hmm. Tööle!

Puise kunnid

2006-05-09T11:38:00.000+03:00

Teisipäev, 9.mai 2006. I picture you in the sun...

2006-05-09T10:34:00.000+03:00

Kr-ike ja Pts! Olge Te tänatud selle imepärase nädalavahetuse eest! Minuke on ikka veel auru all, Jumala eest! Nüüd ongi jube raske end argipäevastesse rütmidesse viia. Ning keha on ka muidugi segaduses. Karjub pidevalt, et where da fuck is my beer!?! Ja hing igatseb sõpru.

Oehh. Armastan.

Reede, 28.aprill 2006. O bozhe! :))

2006-04-28T13:21:00.000+03:00

- Spi s bogom
- S kem ?
- S bogom!
- Ne slõshu!
- S bogom, bljat - gavarju po bukvam - Boris, Oleg, Gennadi, Oleg, Mihail
- A pochemu s Olegom dva raza, on tvoi natchalink chto li?

Neljapäev minemas reedeks. Viimase peal!

2006-04-28T00:32:00.000+03:00

Sa tead, end jooksen hingetuks!
Su juurde igatsus mind tagasi toob, tagasi toob, mind Sinu juurde toob!...

[Teate küll kes]

Kolmapäev, 26.aprill 2006. Keskööl

2006-04-27T00:05:00.000+03:00

See tänane päev. No ma ei tea kohe.

Hommikul sadas meile Käärikul sisse tööinspektsioon. Seda ju tuleb karta nagu katku. Noh, sellest hirmust sain ma vähemalt vist üle. Ja olen jälle oi kui palju targem. Kokkuvõtteks ei ütlegi ma muud, kui et see on räme, mille kõigega tööandja kursis peab olema. Ja loomulikult see bürokraatia. Ma nii räigelt nülin seda, et mu niigi liiga kõrge pulss läheb nii üles, et olen üle kere lapiline. Äri ei saa siin riigis enam üldse ajada.

Siis pealelõuna veetsin Kosel. LÕPUKS OMETI!!! See koht on nagu mingi võlukoht. Ravib mu hetkega terveks. Mässasin siis ikka päris mitu tundi kevadtöid teha ja tundisn end nii kodus. Ja hästi.

Tartusse sõites kuulasin maksimaalse voljuumiga Jeff Buckley't. See mees oli geenius. Ja Grace on üks parimaid albumeid üldse. Ma polnud Buckley't nii kaua kuulanud. Karjusin kaasa laulda, kujutasin ette, kuidas ma ise neid lugusid esitaks ning rabelesin erutavamatel hetkedel rooli taga midagi tantsulaadset tehes. Ja ma isegi ei mäleta, kuidas ma Tartusse jõudsin. Mõnikord on nii. Miski lihtsalt muudab vahemaad olematuks. Ja arvestades seda, kui kopp ees mul on autoga sõitmisest, on igasugune vahemaade tunnetamatus mulle kui taeva õnnistus.

Noh, ja siis päeva tipphetk. Nõrganärvilistel ja peenetundelistel palun edasi mitte lugeda. Ja tõsiselt ka.

Igatahes, astun koduuksest sisse ja Yorkil vaesekesl oli päeva peale kõht lahti läinud. Ja seda vedelat paska oli igal pool! Terve kuradi koridor oli sitta täis. Ma ei saa aru, kas ta samal ajal jooksis tingi kui ta end tühjendas või ta lihtsalt lihtsalt sihilikult oli üritanud iga põrandakivi peale ühtteist maha jätta. See oli nii räige. Avasin siis aknad ja tõmbasin kummikindad kätte ning asusin küürima. Endal Võrus vanaema tehtud pannkook kohe-kohe kurku saabumas. Ja no raisk, see sitt, see oli osaliselt jõudnud juba ära kuivada. Kui vedelama kraami kätte sain, oli põrandal suur hulk sitarõngaid ja neid oli võimatu ära pesta. Esmalt kasutasin selleks mingit üldpuhastusvahendit, a ei midagi. Siis mõtlesin, et no Cillit võtab ometi selle sita lahti. A tuleb välja, et Cillit on ikka ainult katlakivi, mitte sita sõber. Või vaenlane, kuidas võtta eksole. Noh, hea teada. Ja sita ja Cilliti aroomikokteili ei soovitaks ma ka vaenlasele. Või äkki siiski. Eks ma jäta selle meelde ja kui kunagi peaks tekkima vajadus vastasrinnet alistada, segan sita ja Cilliti kokku, saadan kuulide asemel õhku ning niidan kogu pataljoni jalust.

Nii ma siis leotasin sitarante sel ilusal õhtupoolikul. Eks lõpuks sain ka kerge kodukeemialaksu. Kui kõik oli enam-vähem puhas, kallasin lõppviimistluseks veel pool pudelit lillelõhnalist Ajaxit ka maha. Küürisin, tundisn kuidas aurud mõjuma hakkavad ning lõpetasin kiirelt selle fantastilise sita leotamise operatsiooni. Võtsin Yorki ning läksime Jäneserajale jooksma.

Tööinspektsioonilaks, värskeõhulaks, sitaCillitiAjaxilaks, veel üks värskeõhulaks ja nii minust tänaseks õhtuks debiilik sai.

Päeva lõpetuseks... noh, üks vana tuttav ütles, et talle unespetsialistid kuskilt unehärete uurimise keskusest soovitasid unehäirete raviks igal õhtul üht viinakokteili ja siis väikest lõõgastavat jalutuskäiku. Ja jah, tõsi jutt. Ja nii lihtne eksole. Noh, ma siis mõtlesin, et proovin nüüd ka seda ravi. Lõpetasin just selle esimese osa. See oli paras pirakas. Ma olen juba praegu päris lõõgastunud, võik ütelda. Eks need päevased aurud ka ja. Nii et selle jalutamise osa jätan järgmiseks korraks ning lähen praegu otse voodisse. Ja tõesti, on täna jalutatud kah juba. Inspektoriga jalutatud ja rehaga ja labidaga ja aiakäruga ja koeraga ja oh appi.

Esmaspäev, 24.aprill 2006. Just your presence and I second guess my sanity

2006-04-24T11:42:00.000+03:00

Väljas on soe! See on nagu mingi leib nälja ajal, jumala eest.

York tekitas mulle just peaaegu et südamerabanduse kui kuulsin ta meeleheites kiljatust teisest toast. Jooksin siis kohale ning vend lamas rahulikult põrandal, närimiskont hambus. Vaatas mind selle võrratu "what's up?" pilguga, nagu ma oleks natuke rumal.

Arsti juures käidud. Eks homme siis kuuleb, mis jama on või ei ole.

And check out this girrrrl! Rihanna, New York's Def Jam Records'i (mille presidendiks Jay-Z) üks värskemaid produktsioone on mu arust oma uue singliga "SOS" lihtsalt super!

See lugu ajab mu ihu vähemalt sama imelikuks kui kolme aasta tagune Beyonce oma hullusega "Crazy In Love". Ja selle looga tuleb mul meelde see fantastiline Haapsalu trett, kui me Piiluga Robert Plant'i vaatamas/kuulamas käisime ja siis lisakamraadidega end umbjoobesse jõime. Kontsert möödus õllejärjekorras, õhtu ja öö aga rannaklubis ja bluusiklubis jne. Ja siis see lakkamatult kõrvaklappidest Beyonce kuulamine - tänaval ja hotellis ja igal pool mujal. Can't forget that one! Aga tagasi Rihanna juurde minnes - see tema eelmine hitt "Pon De Replay" käis mulle natsa närvidele. Aga nüüd, nagu Annika eile ütles, läheb puusanõksutamiseks! Ja see Soft Cell'i 80nendate klassika "Tainted Love'i" sämplimine on ka viimase peal. Aa, ja video saate näha siit - VH1 artistilehelt. Nämm-nämm! ;)

And Material Girl!

Madonna sissetulek ületas eelmisel aastal 44,1 miljonit eurot. Lits raisk.

Ok, lähen nüüd otsin kuskilt natuke kõhutäidet.

***

Hiljem: terve päeva ei saanud ma seda sissekannet üles. Kuradi blogger, ma ütlen.

Pühapäev, 23.aprill 2006. Another day, just breathe

2006-04-23T16:25:00.000+03:00

It's been hellova shitty weekend.

Reedel jäin haigeks (mis tõmbas kriipsu peale mu Kosele mineku ja aiatöö plaanidele). Palavik, kondivalu ja külmavärinad. Mingi poolkõva nohu ka. Laupäeval keeras kõik pasanteeriaks ning kõike seda saatis kohutav enesetunne. Yorkiga väljaskäimine oli piin. Täna on juba natsa parem. Homme arsti juurde.

Kahe haiguspäevaga jõudsin telekast jube palju prügi vaadata ja natuke lugeda ka. Nagu ikka tekkis kõigest üleküllastus ja lisapeavalu ning paras haletsus enda vastu, sest kõik on kuskil ära ning ei saa seepärast süüa tuua. Ja väljas paistab päike. Eile ronisingi oma kõhuvalu ja pasanteeriaga toidupoodi, kust vaevu-vaevu koju potile jõudsin. Poest olin ostnud arvestades oma tervislikku seisundit kõike mittesobilikku - eks siis haarasin mingid esmalt pähetulevad asjad ning keskendusin sellele, et end täis ei situks. Vähemalt värske piima tõin ära ning tegin endale makaronipiimasuppi - midagi, mis alati ja alati meenutab mulle laps olemist ja toonaseid kõhuvalusid ning seks puhuks piimasupi tegemist ema poolt. Armas. Ma arvan, et see oli umbes teine kord mu elus, kui tegin endale ise piimasuppi.

Ja nüüd, kuna mul ei olnud jälle midagi süüa, tellisin pizza. Neil oli tõenäoliselt kõik, mis selle peale käima peaks, otsa saanud ning nad olid asendanud selle juustuga. Või et siis mitmekordistanud juustu kogust. Kohutav. Rasvane juustupizza. Poole surusin kurgust alla, sest sööma ju peab, ja pool jäi söömata, sest süda läks pahaks ja magu oleks tõnäoliselt otsad andnud.

Ma ei teagi mis nüüd teha. Alati võib ju minna ja neid nõmedaid telekanaleid klõpsutada. Tüdinud olen ja enda pärast natsa mures ka. Äkki uus nädal tuleb vähe toredam.

Neljapäev, 20.aprill 2006. Hommikul

2006-04-20T08:54:00.000+03:00

Viimased kaks ööd olen maganud study's, madratsi peal. (Jah, Kats, siin kus Sina tavaliselt magad kui Tartus oled.) Mulle tundub, et magamistoas on midagi kapitaalselt viltu ning ma ei saa seal magada. Igal juhul, selja taga on kaks ööd, kus ma olen täiesti kuivade linade vahel maganud ning ei ole pidanud pidevalt enda keha kuivatama. See on nii hea! Ja ennekõike on see hingele äärmiselt rahustav. Hommikul mõtlesin, et peaksin mingi inimese siia tooma, kes veesoontega tegeleks ja ütleks mulle, kus ma üldse magada võiks ja millist pidi. Mäletan, et kunagi lappasin ühes raamatupoes üht paljudest Feng Shui raamatutest ning seal oli kirjas, et voodi jaluts ei tohi olla suunatud uksest välja, st et ei tohi magada jalad ukse poole, sest jalad ukse poole viiakse inimene välja teadagi millal. (Siis oli veel selline asi ka, et jalad ei tohi olla suunaga peldiku poole. Nojah.) Igatahes on see mind senini kummitanud.

No aga mis mind ei kummitaks.

Aeg-ajalt ma usun igasugust imelikku juttu.

Täna olen plaani võtnud ka kerge aktsiooni toataimedega (tegelikult on see mul plaanis vaat et iga päev viimase paari nädala jooksul). Juba olengi mõnevõrra hiljaks jäänud nende ümberistutamistega. Samas, kevad on nii hiline sel aastal, et pole hullu. Ja maitsetaimed ning mõned aed- ja köögiviljad tuleb ka eelistutusse panna, et nad siis hiljem Kosele põllule ja kasvuhoonesse viia. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin juba põldu harida. Tohutu aiatöö isu on. Kui minust muud asja ei saa, siis hakkan aednikuks. Tundub, et see on mul ka geenides. Taimedega saan ma suurepäraselt läbi, ma armastan neid ning üldse, aiatöö peaks mul küll välja tulema ja äkki tooks mingi stabiilsemat sorti hingerahu ka pinnale. Seda hingerahu asja ei tea muidugi kunagi. Minu labiilse meele- ja hingelaadi puhul ei oska üldse midagi kindalt teada.

Tahaks miskit mõnusat muusikat kuulata. Oma tohutu plaadikogu juurdes seistes aga tulen sealt sama lollilt tagasi, kui sinna minnes.

Kolmapäev, 19.aprill 2006. See reklaam ei saa olla legaalne

2006-04-19T20:14:00.000+03:00

Teisipäev, 18.aprill 2006. Stress? Sitt? Stress?

2006-04-18T08:29:00.000+03:00

Ma ei tea kas see on see pime ilm või räme tahtmatus mitte tööle minna või hoopis mingi kolmas asi, aga mul on nii sitt olla.

Öö möödus jälle külma higi kehalt kuivatades ning märgade voodilinade vahel värisedes (üha enam veendun, et see ei ole normaalne ja tõenäoliselt on mu keha okupeeritud mingi rõveda tõve poolt; eks peab end arsti juurde vedama). Vähemalt ei olnud hommikuse ülesajamisega probleeme - selle eest hoolitses järjekordne naaber, kel vaja garaazhi saada, sest seal mingid püstaku torud vaja ära vahetada. Mingit olmetemaatikat ja sellega seonduvaid probleeme ei suuda ma üldse taluda. Tahaks kohe karjuma hakata. Phffff. No sitt päev, eksole.

Nädalavahetus oli muidu lõbus. Algas No99 Stalkeri ülekaemisega (ma ikka pole nii haritud ja tark, et sellisest suurest kunstist lõpuni aru saada võiksin; või oli see see pidev karjumine/ tatistamine/lagastamine, mille alla arusaamine maha maeti) ning jätkus Hellas Hundis prassimisega varajaste hommikutundideni, siis paaritunnise magamise, siis shoppamise ja Tartusse tagasi sõitmisega ning finisheerus siinsete prassimistega. Esimest korda sattusin ka Klubisse Illusion, aga turvamees uksel hoolitses selle eest, et ma naljalt sinna tagasi ei läheks. Suht nõme. Klubi muidu ju täitsa tipp-topp. Päris kahju kohe kui sellised investeeringud vett vedama lähevad lihtsalt võtete pärast, mida väikeses Tartu linnas ikka kasutada ei saa.

Pühapäeva hommik algas nii suure pohmelliga, et mõtlesin, et suren maha. Ja siis läksime veel auväärt isa õnnitlema, mina rämedas pohmellis, Maq veel parajas joobes, Sista ainukesena enam-vähem tipp-topp. Noh, ja see on alati eriti haige, kui me siis hommiksöögi lauas üritame super viisakad ning väljapuhanud välja näha. Ema ainult saab kõigest alati aru.

Eile mõtlesin, et võiks Kreekasse sõita. Nii sitt on ikka olla.

Esmaspäev, 17.aprill 2006. Eva

2006-04-17T15:31:00.000+03:00

Jah, miks?

Jumala silmadega

2006-04-13T10:17:00.000+03:00

Mees ärkab, ronib voodist, tõmbab püksid jalga ja läheb kööki. Naine istub laua taga ning tihub nutta. Mis Sul nüüd viga on, küsib mees. Naine hakkab selle peale veel kõvemini nutma ning laseb oma ülekehal ristseliti lauale prantsatada. Naise punased juuksed on sassis, kanaperse kuklal. Öösärk on vasakult õlalt maha langenud, nii et ta ümar õlg tuksub nuturütmis sekundeid. Jalad laiali laua all, tutisussid varba otsas. Mees vaatab naist ning tunneb, kuidas tal selle jama peale kõvaks hakkab minema. Mida kuradit, podiseb ta ning paneb kohvivee keema.

Istub siis teisele poole lauda, naise vastu. Tõstab jala ning surub selle laua alt naisele jalge vahele. Naine võpatab ning lennutab hooga oma keha laualt ning toetab toolileenile. Ta nägu on nutmisest paistes, põskedel on punased-valged vaod, käenuki jäljed ning ripsmed on rullis. Ma tahaks sind praegu sama keppida, ütleb mees; läheb nõusolekut ootamata naise juurde, tirib ta toolilt, lükkab kõhuli lauale, tõstab öösärgi seljale, paneb käed naise soojadele kannikatele, surub näpud pekki ning tungib naise märga sügavusse.

Pärast nad joovad kohvi ning mees meenutab, kuidas naine nuuksus mehe lükete all. Naise kannikatele jäid mehe käejäljed, nagu suvepehmesse savisse surutud kunstitöö. Mees oli muigega neid süvendeid silmanud, kui oma mehesuse naisest välja libistas. Kohv maitses hea ning pani südame veel kiiremini verd pumpama. Naine ei ütelnud sõnagi, luristas ainult natuke. Ta oleks tahtnud, et mees uuesti küsiks, miks ta nuttis.

Mehel ei olnud sellest aga enam sooja ega külma. Ta mõtles ainult, rahulolevalt mugisedes, et kui kevad temani ei tule, teeb ta endale ise kevadet. Mees mõtles mõnikord Jumala mõtteid.

Imelik oli aga see, kuidas mees ei näinud, et naine oligi tema kevad. Naise pisarad olid värskelt nõrisema hakanud kasemahl, sassis juuksed lõunast tagasi lennanud lindude pesa, ümar öösärgi alt vabanenud õlg oli päikese soojuses rõõmutsevate inimeste mütsi alt vabanenud pale, harali jalad olid kohe kohe lehtedesse puhkevad puuoksad, kannikad kui kündmist ootavad põllukünkad ja märg naisus kui lume alt välja sulanud kevadine värske veega kõiki janusid kustutav allikas.

Jumala silmadega mees vaadata ei osanud.

[--]

Õhtul voodisse minnes vaatab mees naisele silma ning näeb seal kohviube. Mees valmistab endale ette järgmise hommiku kevadet. Järgmisel hommikul ei ole kevadest loomulikult haisugi.

Kolmapäeval, 12.aprill 2005. Good night wine

2006-04-12T17:24:00.000+03:00

Eile. Päeval, kella viie ajal olen tunnikese maganud ning mingi ebamäärase ebameeldiva tunde peale üles ärganud. Diivanilt püsti tõustes käib pea ringi ning paha on olla. Käin Yorkiga väljas ning üritan värsket õhku hingata, et olemine tagasi normaalseks saada. Mõni aeg hiljem see õnnestub.

Keskööl magama sättides ei leia ma endas kübekestki und. Koperdan kööki. Võtan külmast purgi oliive, klaasi, punnin lahti pudeli 2004 aasta Dona Paula Malbeci ning lähen kogu kupatusega magamistuppa. Valan endale klaasi veini, võtan raamatu ning ronin voodsse. See vein on parim, mida ma üle ma ei tea mis aja joonud olen. Üks parimaid, mida ma üldse kunagi joonud olen. Täiesti võrratu! Soe ja pehmelt täidlane, nagu rõõsk koort jooks, lihtsalt väga mahlast ning seest sumisemaajavat rõõsk koort. See on tõesti üks parimaid. Joon, söön, loen ja nutan.

Kui lõpuks unne vajun, magan sügavalt hommikuni. Ei mingeid külmavärinaid külmast higist, ei mingit vähkremist, ei mingeid unenägusid. Üle tüki aja tunnen end hommikul puhanuna. Ja nii terve tänase päeva.

Fix You

2006-04-11T10:36:00.000+03:00

Tears stream down your face
When you lose something you cannot replace
Tears stream down your face
And I..

Tears stream down your face
I promise you I will learn from my mistakes
Tears stream down your face
And I..

Lights will guide you home
And ignite your bones
And I will try to fix you...

[Coldplay: Fix You]

Vaatasin täna SAS-i kodukalt mingeid lende, et kuhu võiks kohe järgmisel esmaspäeval lennata, aga siis ei jaksanud enam süveneda ning mõte minna ka Estonian Air'i kodukale lendas pilvisesse taevasse. Panin hoopis Yorkile rohtu kõrva ning pesu kuivama.

Ma toitun võrdlemisi tervislikult (kuigi aeg-ajalt lähen õhtusel ajal mõne asjaga liiale), joon palju vett ning taimseid leotisi, käin trennis ning proovin mõtelda rõõmsaid mõtteid.

Nii et ma arvan, et kõik peaks korda saama. Tegelt, ma usun, et kõik peaks minema täpselt nii, nagu ma soovin.

2006-04-10T13:17:00.000+03:00

Päike tuli välja. Aga noh, eks see praegu mööduv nähtus, nii et mis ma siin ikka kilkan. Üldiselt on Käärikul terve päeva vihma sadanud ning see muudab siin olemise võrdlemisi trööstituks.

Nädalavahetusel olin Yorkiga Tallinnas. Kuna tüübile on praegu raske hoidjat leida, oli ta mul kaasas ning ööbisime Plu juures. Lõpuks kujunes seal olemine võrdlemisi närviliseks - York ajas Plu oma tegemiste ja asjatamistega täiesti närvi ning ma tundsin, kuidas olen oma koeraga täielikuks nuhtluseks ning koormaks kaelas. Tegelt olen ma viimasel ajal seda seoses erinevate inimestega päris korduvalt tundnud. Aga noh, saan ka aru. Ma ise olen igasuguste närimiste ja Yorki toimetamistega täiesti harjunud ning võtan asju võrdlemisi suure rahuga, ja tegelikult suudan ma juba palju kergemini hingata, sest York on võrreldes isegi kõigest paari nädala taguse ajaga, rääkimata siis paari kuu tagusest ajast, oluliselt rahulikum ja asjalikum. Samas on ta ikka veel täitsa kutsikas, jube energiline ja sahmib muudkui ringi ning inimestel on raske seda taluda.

Plu juures juhtus ka selline lugu, et esimesel ööl, kui jokkis peaga magama läksime, unustasime jalanõud Yorki nina alla ning hommikuks oli ta natuke hävitanud Plu ühe saapa sisevoodrit - ehk nagu Kati ütles, tegi talvesaapast suvesaapa. Igal juhul, pahandust ja tujutust kui palju. Siis järgmise päeva õhtul koju jõudes oli uksel venekeelne silt: uberai sabaku ili pridjot politsia. Noh, mis sa oskad kosta. Eks York oli siis üksinda kodus olles häält teinud samal ajal kui meie Aafrika Köögis pärastlõunaseid hõrgutavaid kokteile jõime ning maitsvaid sööke sõime. Üldiselt on tavaliselt sellisest mölast suva, aga vastik tunne ronib ikka sisse. Ja nii see koguneb, see nagu lits lapsega kõigile natuke närvidelekäiv ebameeldivuste allikaks olemise tunne. Ja ohhoo, kus see alles imeb! Nii tulebki kõigi hingerahu säilitamise eesmärgil rahulikult kodus olla.

Ja nüüd hakkas lund sadama. Vahetevahel on selle väikeriigi kliima ikka täiesti vastuvõetamatu. Phfffff.

Nina kinni?

2006-04-07T08:31:00.000+03:00

Tahaks juba natsagi kevade lõhna tunda. Ma ei ole seda veel tundnud. Võib-olla on asi meeleseisundis, või ma ei tea milles, aga ma ei ole kevade lõhna veel tundnud. Kui Yorkiga jalutamas/jooksmas käin, on igal pool ainult kõvem sopp, palju sitajunne ning pilvine taevas. Pilvine taevas on muidugi kohal alati - ükskõik mis ma teen. Kui ärkan, on taevas pilvine, kui sõidan tööle, on taevas pilvine, tööl olles on taevas pilvine ja siis mõnikord õhtul kui Rocki mängud on olnud, on paaril korral taeva selgeks löönud. Siis on küll päris mõnus tunne juba. Lõhnasid ei ole aga veel tundnud.

Linnulaulu olen küll juba kuulnud. Seda päris kevadist linnulaulu. Ainult et pilvise taeva all kõlab see nii nukker, nagu abikutsuv. Aga ei saa ju kuidagi aidata ka.

York tunneb küll palju lõhnasid. Kohe nii palju, et ta ei suudaks neid ka siis, kui ma mitte kunagi teda kodo ei tiriks, ära nuusutada. Temal on küll vist kevad kätte jõudnud.

Vahepeal ta tundub mulle nii õnnetu. Siis ma mõtlen, et tal on vist stress, sest esiteks, ta ei saa üldse nii palju väljas joosta kui talle meeldiks, ja teiseks, ta ei saa üldse nii palju süüa kui talle meeldiks, ja kolmandaks, ma keelan teda kindalsti liiga palju. Mõnikord ta vaatab mind sellise näoga, et kas "Sa ei saaks mulle kasvõi natukene rohkem vabadust anda?" Siis mul on tast nii hale. Ja ma mõtlen, et peaks maale elama minema ning jahi- ja põllumeheks hakkama.

Vahepeal ma olin enda peale nii vihane, et miks ma selle koera võtsin. Ja York sai sellest vihast aru. Ta oli siis kohe teistsugune ja ma palusin ta käest vabandust. Nüüd ma kuidagi... armastan teda veel rohkem. Ta on ikka jube armas koer, kuigi natsa pätt ikka ka, aga see ongi ju kutsika amet ning pealekauba on pätiksolemine varsti läbitud periood. Üldiselt aga hakkab talle juba natuke aru pähe ka tulema, ja see on hea.

Oehh. Kohe-kohe peaks jõudma ikkagi need elektrikud, kes siis hakkavad mu kodus lammutama ning veavad selle õnnetu elektrinäidiku väliskoridori. Mis tähendab kõvemat puurimist ja lammutamist. Nahhui, ma ütlen. Kuidas astuda välja Eesti Energia vastu, mh? Kuidagi vastik on siin Eesti Riigis see, et nende paari valitseva monopoli ees ei ole kliendil praktiliselt mitte mingisuguseid õigusi. Ja oi kus see ajab sita keema.

Muidu on ju tore. Eile käis mul korteri peal veel üks teine elektrik, kes pani elutoa lae alla suure ilusa, punase-kollaseseguse alabasterlühtri ja mul tuli just praegu meelde, et ma nägin eriti imelikku unenägu täna unes. Igatahes, kodu hakkab jupp haaval ilmet võtma. Ma olin küll suht kindel, et need elektripirnid ja rippuvad juhtmed seinas jäävad igaveseks mu korterit valgustama ja kaunistama. Aga päris nii siis ikka pole. Mis on ju tore. (Luuletaja olen!)

OK, lõpetan oma kohvi ja lähen tänasele päevale vasta.

DIES IRAE

2006-04-04T12:27:00.000+03:00

Ilm on väsitav, Jumala eest. Ja siis ma seisan mingi päev apteegis ning mõtlen, et ostan mingi hunniku toidulisandeid, mingeid multivitamiine või midagigi, et sööks ja äkki läheb paremaks. Vaatan seda riiulit, millele on laotud kõikvõimalikke karpe kõikvõimalike lubadustega parmaks eluks ning tunnen üüratut üleküllastust kõigest, mida see tänane maailm mulle pakkuda üritab.

Parem südametöö, parem vererõhk, suurem liigeste painduvus, väiksem liigesevalu, puhitusvaba kõht, kusepidavus, vedel sitt, sale piht, suuremad lihased, üldse mitte mingit valu. Valutus, valutus, valutus. Päevad täis energiat.

Jõuan veendumuseni, et nendes kapslites on saepuru. Need lubadused on ju tühised!

Kodus laman diivanil ning selg lööb tuld. Tõenäoliselt on parempoolne vaagnaluu jälle ära vajunud, surub mingile närvile ning ma pean kiropraktiku juurde minema end paika panema. Peale mida mul on jälle imelikult vastik olla – mu keha tundub mulle vaevatud ning võõras. Tahaks oksendada.

Vaikus. York on kuskil teises toas. See vaikus on pettemanööver. Kuskil tehakse mingit hävitustööd mingi mulle armsa asja kallal ning mul on sellest äärmiselt kahju. See teadmine ja kahjutunne ei muuda aga minu jaoks hetkel midagi, sest ma ei tõuse püsti, ma ei lähe ning ei tee sellele lõppu peale.

Reede hommik. Kraanikausis on katlakiviplekid. Palju plekke. Mingi elektrik väliskoridoris teatab, et nad tahavad tulla mu korterisse ning hakata näidikud ümber tõstma. Välikoridori vedama. Helistan ühistu esimehele ning küsin, WHAT THE FUCK?!? Ta kokutab ning nagu ma aru saan, puudub tal ka täis selgus, mida need elektritööd meie väliskoridoris tegelikult ette näevad. Ma annan talle suhteliselt närviliselt mõista, et ma ei ole arvestanud oma korteris mitte mingisuguse ehitustegevusega vähemalt lähema aasta jooksul. Ta lubab asja uurida ning mulle esmaspäeval tagasi helistada. Seda ta muidugi ei tee.

Kuulan Pärdi De Profundist, siis An den Wassern zu Babel saßen wir und weiten, ning vajun sügavasse rahuldustundesse. Silmad kinni, näen seda kloostrit seal Küprosel, ja siis seda väikest kirikut seal Lõuna Itaalias, ja siis seda katerdraali, seda kirikut, kloostrit, pilvelõhkujat.

Vesi. Loksub üle mu alasti keha. Nagu aeg.

Täpselt nii ma tahakski olla. Rahulikult. Ilus.

Kas Sa võtad need vaiad ning lööd maasse? Kasuta kirkat!

Ei. Ei. Ma ei tee seda enam. See on möödanik.

Möödanik? MÖÖDANIK!?!

Jah. Ja kuss! Ära karju.

Esmaspäev, 3.aprill 2006. Yah, still here.

2006-04-03T10:04:00.000+03:00

Jah, äi ole ma kuskile läinud.

Ja praegu, autopesulas. Nagu mingit kergelt homoseksuaalset muusikali vaataks jälle. Jeesus Kristus.

Marko Reikop on Terevisioonis, näost täitsa paistes.

Maa ja taevas on täitsa koos, nii et sees rõhub jubaedalt, tahaks pikali olla. Või ma ei tea. Päikest on vaja.

Ja auto saigi valmis. Lähen sõidan ta siis uuesti sitaseks.

Reede, 31.märts 2006

2006-03-31T09:24:00.000+03:00

Time and timelessness are connected. This instant and eternity are struggling within us. And this is the cause of all of our contradictions, our obstinacy, our narrow-mindedness, our faith and our grief.

/Arvo Pärt/

Pühapäev, 19.märts 2006. Ülestunnistus

2006-03-19T15:22:00.000+02:00

Asi on selles, et mul on küll palju-palju mõtteid, aga ma ei suuda neid sissekanneteks formuleerida. Ma olen viimasel paaril nädalal nii palju läbi elanud (teisisõnu: tundnud) ja mõtelnud ning kõike seda sünteesinud ning sellest kõigest välja kasvanud, välja tulnud, vahepeal taas tagasi kukkunud ning uuesti välja tulnud, asju uues valguses näinud, enamates värvides, ka varjudes, varjundites näinud, aga... aga jah, ma ei oska, või ei suuda sellest kirjutada. Ja ega see kummitav mõte, et ma kirjutan sellest, ei lähe kuskile. Kirjutan. Kuidagigi, midagigi. Ja ma olen alustanud ning siis select all & delete käske kasutanud. Lõhnab natuke nagu surnud ring.

Aga. Ma arvan, et ma olen läbinud oma elu ühe suurema kasvamise. Kasvamise paremaks inimeseks saamise ja olemise poole. Ja ma pean selle eest tänama Anne Proulx'd, Ang Lee'd ja teisi asjaosalisi, täiesti üllatuslikult üllatuslikku, küll negatiivset mõju avaldanud käesoleva aasta Oscarite jagamist, Dolly Partonit ja kantrimuusikat üldse (jah, imelik, ma tean), unistust ja unenägusi mägedest, Jeanette Winterson'i ning mõningaid kirjatöid mõõtmatust internetiavarusest.

Ja kasvamine jätkub. Ja seda seni, kuni hingan. Ning loodetavasti viib see kõik mind veel kaugele, kõrgele. Ja loodetavasti olen ma ühel päeval võimeline looma midagi sama suurt ja ilusat ning avaldama sama võimast mõju, kui need, kes/mis mulle seda avaldanud on.

Alati kasvada. Areneda. Olla tark. Olla suuremeelne ning soe. Hoolida. Andestada ja minna lasta. Olla vaba. Armastada. Armastada ja mitte hirmu tunda. Armastada. Armastus, mu kallid, on üle kõige.

Ja mitte kunagi kõiges selles vanaks saada.

Seega, siin ta on. Mu ülestunnistus. Ei midagi uut, aga oluliselt sisukam minus endas. Ja tõenäoliselt jääb see ülestunnistus siin ülestähendustes vähemalt mõneks ajaks viimaseks. Aitähh, et lugesite. Olge ilusad.

Ja ma vannun, et...

Reede, 10.märts 2006. Oh have you seen my dear companion?

2006-03-10T08:25:00.000+02:00

Elu käib imelikke käänakuid mööda. Päevad ristuvad ootamatute hetkedega ning tekitavad nii erinevaid emotsioone ning tundeid. Nii sügavaid emotsioone ja tundeid, et mõnikord on kurvist raske terve nahaga väljuda. Noh, siis istungi siin kurvis ja ootan, kuni hing maha rahuneb ning laseb edasi liikuda. (Kurat neid filmi- ja lugemiselamusi võtaks!)

Ei, tegelikult on mul tunne, et ma ei tohi oodata, millal miski üle läheb, vaid ma pean võtma kõigest, mis minusse jõuab, maksimumi (ükskõik kui raske ja halvav see see minu sees olev siis ka poleks) ning sellest midagi tekitama. Ma lihtsalt ei tea, kuidas? Kuidas seda teha, et võtan kõik selle hea ja kõik selle sita, mis mu sees ning loon sellest midagi nii suurt, et ise ka ei usuks, et selleks võimeline olin? Njah, tuleb ennast vist lihtsalt kätte võtta. Jah, tegelikult on see ju lihtne.

Amarüllus hakkas taas õitsema. Ja lehtede vahelt ajab välja veel üks õienupp. Illos, kas pole?

Ja lund muudkui sajab juurde.

Pühapäev, 5.märts 2006. Love that never grows old.

2006-03-05T20:45:00.000+02:00

Võta mul käest ja vii mind siit ära.

Ta võtab tal käest ning nad kõnnivad mööda teed suunas, mis mõlemale tundmatu. Kingade all logisev kiviklibu muudab kõndimise raskemaks kui nad oleks oodanud, kuid tuul on tagant poolt ning lükkab neid nähtamatu jõuna edasi.

Pihud, mis kokku seotud, higistavad.

Vahepeal jäävad nad seisma, käest lahti ei lase, vaatavad teineteisele otsa. Üks suudleb teise soolast kaela. Teine vaatab ihast hullunult taevasse, otse päikesesse, paneb käe ümber armastatu keha, surub selle nii tugevalt kui suudab oma keha vastu. Päike pimestab. Ja on lõõmavalt kuum.

Nagu Su huuled.

Vii mind siit ära. Vii mind vabadusse.

Neljapäev, 2.märts 2006. Where's home?

2006-03-02T20:59:00.000+02:00

Pea kümme päeva Slovakkias lauaga mägedest alla kakerdades oli lihtsalt kõige parem. Ma pole end nii tugevana oi kaua tundnud. Tugeva ja puutumatuna.

Ja nüüd? Nüüd ma olen oma hingeotsingul. Sest seal on veike korralagedus. Lisaks muule on mõned inimesed, kes kunagi kallid olnud, eemaldunud, et mitte ütelda läinud, võtnud uue hoiaku, ning see diski defragmenteerimine pole nii lihtne, kui võiks arvata. Imelik asi see inimestega ikka. Aga küll kõik korda saab.

Ja kui ma praegu midagi soovitama peaks, siis ma soovitaks uut Eesti õllet Puls Extra Lager. Ma ise maitsen praegu seda heledat. See on täitsa teistsugune ja väga mõnusa mekiga.

Juba hakkab täitsa hea.

Neljapäev, 16.veebruar 2006. KIKU!

2006-02-16T12:36:00.000+02:00

Ei mäletagi, millal viimati rõõmust nutt peale tuli. A no täna, Kiku teise võimsa sõidu peale tuli ikka küll. Super lihtsalt!

Kolmapäev, 7.veebruar 2006. Heartbeats

2006-02-07T23:17:00.000+02:00

Mõnikord ma istun ja põrnitsen seina. Nagu praegu. Pea on täis tummiseid mõtteid, nagu täidlane, ploomine, shokolaadise puudutusega hea punane vein. Ja siis mul hakkab külm. Külmavärinad läbistavad keha ning varvastel hakkab jahe, nagu pistaksin jalad läbi põranda keldrisse, moosipurkide vahele. Ja ma ei saa aru, miks? Tuba on ju soe ning jook, mida joon, voolab minusse kuumalainena.

Võib-olla jätab mu süda lööke vahele?

Kuulasin täna The Knife'i Heartbeats'i. Nende album Deep Cuts on üks seksuaalsemaid heliteoseid, mida tean. Kergelt ängistav ja röökimaajavalt kiimane. Orgasmi võib saada kõigest tasasest näpupuudutusest või teise huultelt rinnale kukkuvast süljetilgast. Ja mulle meenus, kuidas umbes kaks ja pool aastat tagasi tulin halvavalt halva tujuga töölt koju lõunale. Mu endine tüdruk magas veel. Läksin elutuppa, panin äsjasoetatud Deep Cuts'i mängima ning viskasin jahedale põrandale pikali. Siis tuli A., vaatas mind murelikult ning laotas oma keha minu kehale. Nii me seal lamasime, vaikides, teineteise peal, pikalt, terve albumi aja. Keha(d) liblikaid täis.

Ühes elus tuksub palju erinevaid südamelööke.

Neljapäev, 2.veebruar 2006. Ei, juba 3.veebruar 2006, ja reede siis.

2006-02-03T00:08:00.000+02:00

Kukkusin end täna lauaga Kuutseka künkaid ruunates poolvigaseks. Sport vanas eas on ikka... vot ei oskagi kohe öelda, mis ta on. Vahepeal tundub küll turvalisem istuda näiteks kõrtsis õlleklaasi taga või kodus kohupiima ja Hispaaniast imporditud "värsket" tomatit süüa ning koeraga tõtt vahtida. Vana ea idüll missugune! Aga see kõik on petlik. Keha ja vaim vajavad enamat.

Tegelikult on kõik ikka super. Talv on sel aastal täiesti võrratu ning iga viimne kui üks, end vähegi liigutada suutev inimeseloom peaks kord end suuskadele või uiskudele või lauale või kelgule ajama. Ja mida rutem, seda parem. Hakkab veel meeldima ja saab mitu sõitu teha. Küsige Siili käest, kui mind ei usu. Ta võib teile rääkida.

Aga ma siis eemaldan jääkompressi õlalt ja vean oma vanad, aga oh õnne, terved kondid voodisse. Loodame, et hommikul ikka kohvitassi suudan tõsta.

Hiljem, õhtul

2006-02-01T22:29:00.000+02:00

Noh, noh, milline eurolaul teile siis kõige rohkem meeldib?!?

Kolmapäev, 1.veebruar 2006. Killing isn't like smoking. You can stop.

2006-02-01T21:01:00.000+02:00

JUUHUUU!

Teisipäev, 31.jaanuar 2006. Search and destroy!

2006-01-31T08:44:00.000+02:00

Täna kuulsin raadiost, et arktilised õhumassid on jälle Venemaa poolt meie poole teel. Mida kuradit? Umbes, et katke oma torud kinni. Katke ise oma torud kinni. Pange nad lukku! Jumala eest, parem on mitte raadiot kuulata ning ma panin selle kinni.

Üldiselt kannatan ma tugeva meedia üleküllastuse all ja mind ajab kõik närvi. Raul Rebane ühel koolitusel rääkis, kuidas maailm liigub kahe meediakonflikti poole - üks on see, kus meedia keerab kruvi mingil hetkel nii üle, et rahvas ei suuda seda enam taluda ja hakkab mingit osa sellest jurast boikoteerima ning mille tagajärjel sureb mõni väljaanne näiteks välja. Teeks õhu puhtamaks küll. Eesti puhul on minu arvates siin ainult selline "aga", et eestlane on nii palju loll, et laseb endale igast sitta näkku puhuda ning noogutab hoogsalt kaasa. Aga no mis sest eestlasest. Eestlane tõestab ennast suurepäraselt kõikvõimalikes internetikommentaarides ning see teema ei vaja ammu enam pikemat süüvimist.

Teine võimalik meeidakonflikt oleks see, kui keerataks kruvi nii üle, et meediaväljaanded läheks omavahel nõnda kapitaalselt tülli, et midagi suretataks välja, visataks pomm. See võiks Eestis küll suhteliselt tõenäoline olla, arvestades veel asjaolu, et kellelegi oleks see juba majanduslikult äärmiselt sobilik.

Vot nii üleküllastunud olen. Kui eile õhtul Käärikult ära tulin, tuli fuajee telekast Reporteri reklaam ning reklaamiti suure hurraaga mingit uut aspekti (uut my ass) presidendilossi pidude "skandaalist". Millest me räägime, ahh?!? Mul tekkis tugev reaktsioon - nagu oleksin alkoholiravil ning mulle on naha alla sisestatud ampull, mis tekitab iiveldus ja oksereaktsiooni ainult alkoholipudeli nägemisest. Ei, ainult alkoholile mõtlemisest! Jooksin hotelli fuajeest välja sapimaitse suus.

Ma pean lilli kastma. Ma olen nad nii hooletusse jätnud. Avastasin just, et üks lill on nüüd kas ära kuivanud või külmunud. Millest on mul äärmiselt kahju. Ühele ei ole siin algusest peale meeldinud ning ta on vaikselt ja pikaldaselt enda teekonna ise lõpule viinud. Ma pean end ainult kokku võtma ning ta krimpsu tõmmanud keha potist välja kakkuma ning prügi hulka toppima. Nüüd on neid siis kaks.

Ilm väljas on muidugi imeline. Vähemalt veel. Hea seegi.

Teisipäev, 24.jaanuar 2006. End jooksen hingetuks.

2006-01-24T23:22:00.000+02:00

Teate.

Ma olen päris paljudest asjadest tahtnud kirjutada. Noh, nagu et kui ma näen mingit vana naist tänaval kusemas, siis ma mõtlen, et ohh, sellest ma võiks kirjutada.

Ma ei ole ühtegi vana naist tänaval kusemas näinud.

Aga, elus juhtub ikkagi nii palju asju, millest võiks kirjutada. Ja elus juhtub nii palju asju, millest pidevalt tõeliselt suurejoonelisi järeldusi saab teha. Aga sageli ei kirjuta, ja sageli ka ei tee. Järeldusi.

Kui ma näeks vana naist tänaval kusemas... Kirjutaksin, et oli vana naine, täiesti viisakalt riides, tõenäoliselt kannatas tugeva häda all ning kuna kuskil lähedal ühtegi käimlat ega kangialust polnud, kuses tänavale. Ja inimesed ei julgenud päris otse tema poole vaadata. Või siis vaatasid äärmise hukkamõistuga. Ja loomulikult panid naisele diagnoosi. Hull psühhiaatritepande ikka.

Hmm. Ja just praegu tuli mulle meelde, et kui lapsena 1989. aastal Iirimaal käisin, nägin Dublini kesklinnas vana naist tänaval rõõmuga põit tühjendamas. Jaa, tõesti, täiesti rõõmsalt. Ja ta ju vaatas mulle otsa "kullake, kõik on täiesti hästi" pilguga. Ja mul meenub praegu äärmise teravusega see kuseloik, mis tema kükitamise all suure hooga suurenes ning mööda kõnniteed laiali voolas. Kui hästi ma seda järsku mäletan!

Nii et kõik, mis meis on, on minevikust. Ka kõik, mis arvame, et on uus, on ka sealt.

Olete te kunagi piserdanud veepritsiga oma toataimi ning samal ajal õlut joonud? Ühes käes prits ja teises õllepurk? Kui jah, siis päris lahe, või mis? Imelikult lahe tunne, ma ütleks. Jumal teab, miks. Igatahes, ma just natuke aega tagasi tegin seda. Ja üllatusin end sellises olukorras nähes. Ja mõtlesin, et sellest võiks kirjutada. Ja siis ma mõtlesin veel, et ma olen tahtnud kirjutada, et koera võtmisega on see häda, et toalilled jäävad unarusse. Ma pole rahul.

Ja teate, mis? Kõige olulisem on ikkagi armastus. Uskuge mind, ka te uskumatud.

Ma olen täna õhtul üksi olles joonud liiga palju õllet, tundnud tohutult palju erinevaid, enamalt jaolt küll ilusaid tundeid, kuid ka kurbust, mis on vist ka ilus olnud, ja mure ning kurnatust. Jaa, ja ka igatsust. Igatsust. IGATSUST. Igatsus on alati natuke abitu, kas pole?! Ja nüüd ma lähen magama. Ja kui ei lähe, siis mul pole vähimatki aimu, mida teen. Eks mõtlen. Mõtlen Sulle. Ja nendele imelikele asjadele, mis minu elus juhtunud on ning millest ma kirjutanud ei ole, kuigi olen mõtelnud, et võiks. Jah, nii teengi. Kui just magama ei lähe. Kui just ei lähe.

Mu armsad, teadke, et kõige olulisem on armastus.

Sa tead,
end jooksen hingetuks.
Su juurde igatsus
mind tagasi toob,
tagasi toob,
mind Sinu juurde toob.
[Padar, Forsberg ja Kender]

PS. Don't take anything for granted.

Esmaspäev, 23.jaanuar 2006. Isle Special Star Pepper

2006-01-23T08:58:00.000+02:00

Meie pere suur sõber läks parematele jahimaadele. Jahiõnne Sulle seal, sõbrake!

Esmaspäev, 16.jaanuar 2006. What color is love?

2006-01-16T20:01:00.000+02:00

You must know the color. You paint it.

Jälle veel kuhugi veel.

2006-01-15T01:50:00.000+02:00

Ma olen nii imelik.

Ütlen lihtsalt, et ole kuss praegu.

Kolmapäev, 4.jaanuar 2005. Õhtul

2006-01-04T22:18:00.000+02:00

Inimene.

On kopsud. Magu. Maks, sooled ning tagumik. Nahk, küüned, karvad. Nägu. Palju erinevaid ilmeid, pisaraid, suukrampe. Sülg. Naerukurrud.

Kas tead, mis juhtub siis, kui maa pöörab ennast pea peale ja muld on taevas ning taevas on maa all? Ei tea?

Mina tean. Aga Sulle ma praegu ei saa seda ütelda. Miks? Oijah, alati Sa küsid seda. Sellepärast, mu võrratu, et mu käelabadele on kirjutatud "vaikus" ning mu ripsmekarvad, kujutad ette!, vahetavad värvi. Tead, mind üllatas see ennastki.

Inimene hingab. Sageli küll väga ebakorrapäraselt, aga üldiselt ikka hingab. Ja hingamine on väga oluline. Joo palju vett ja hinga. Porgandid on ka väga kasulikud. Ma olen neid isegi viimastel päevadel palju koorinud ja söönud.

Tuks, tuks, tuks, tuks.

Kuuled?

Muidugi kuuled.

Tuks, tuks, tuks, tuks.

Xmas, The End

2005-12-26T19:25:00.000+02:00

Jõuludega on siis seks aastaks ühel pool.
Nüüd siis veel aastavahetuse orgia. Nalja hakkab saama, seda ma ütlen.

PS. Ma käisin täna suusatamas. Esimese korra kohta sel talvehooajal ikka võttis kopsu kinni. Aga muidu oli võimas. Suusatada on super mõnus. Ja loodus! See on praegu imeline. Siiliga reedel Käärikult tagasi Tartu poole sõitma hakates naersime kah, et seda looduse ilu ei jõua ära ohata. Ja no nii on!

Esmaspäev, 26.detsember 2005. Not so desperate anymore.

2005-12-26T09:10:00.000+02:00

Seks ja linn pandi riiulile ja uued tädid astusid punasele vaibale. Ja väga jõuliselt. Päris tore. Ja milline glämm! (Teisisõnu, teles on hea aasta olnud :))

Pühapäev, 25.detsember 2005. Nämm nämm ja oehh.

2005-12-25T10:18:00.000+02:00

Ma armastan verivorsti. Ma pole verivorsti ühelgi aastal enne nii palju armastanud kui praegu. Väga palju verivorsti sööks ära, kohe on selline vajadus, aga ei jaksa. No ei lähe nii palju sisse kui tahaks. A no Jumal tänatud!

Nüüd siis nädal veel ja on selle aastaga ühel pool. On ka aeg! (Ohkab ja pühib käeseljaga laubalt higimullid.)

Neljapäev, 22.detsember 2005. Mother Mary!

2005-12-22T22:43:00.000+02:00

Mary J Blige'i, hip hop soul'i emme uus album on võrratu!

Kolmapäev, 21.detsember 2005. Lume all

2005-12-21T10:11:00.000+02:00

Puhhff, kui jahe on, mõtleb mees. Ja närvid on täitsa püsti. Selg ka valutab, magasin vist ära, raputab mees vaata et nördinult pead. Ja nüüd mees ei teagi, mis peale hakata. Selg valus, närvid püsti, midagi soojemat ka selga ei viitsi tuua. Parem siis külmetan natuke, ongi värskem olla, mõtleb mees.

Vaatab mees aknast välja. Puud on lume all lookas. Taevas on pilvitu ja päike paistab. Õhk on natuke udune, aga üldiselt läbipaistev ning selge, vahest natuke sinakas.

Mees pliita alla tuld ei saa teha, kuigi väga tahaks. Aga ei saa, sest tal on elektripliita. Mis küll annaks praegu, et saaks pliita alla tule teha.

Koer tuleb mehe juurde ja hüppab ülesse. Mees lükkab ta ära ja ütleb, tõmba uttu. Koer on halvasti käitunud ning mehel ei ole temaga mingit isu tegemist teha.

Võtab siis mees telefoni ja helistab armsamale. Telefon kutsub: tuuuuut, tuuuuuut. Armsam ei võta vastu.

Nii mees kirjutabki esimese lause: "Mis nüüd, mu armas?"

Hiljem, mõnudele suunates

2005-12-14T10:19:00.000+02:00

"Outpacing the ridiculousness of reality."

Kolmapäev, 14.detsember 2005. Sitt päev noh

2005-12-14T09:56:00.000+02:00

Eile oli ikka eriti sitt päev. Tervis oli paha ja üldse, asjad ei läinud. Mitte et nad täna läheks, aga tervis on natuke parem. Kõige rohkem ajab mind kogu loo juures närvi see, et mida enam ma end kokku võtan ning mingite asjadega tegelema hakkan, algab mingi peaga vastu seina jooksmine. Seinad. Ja mind ajab see nii närvi. Õhtul läksin ka magama, nutuklomp kurgus - ei saanudki aru kas vihast või suurest ahastusest mingite asjade mittetoimimise ja lootusetuse pärast.

No sitt päev, eksole!

Jõulukingitustele pole ma jõudnud üldse mõtelda. Ja see ei tõota head. Üldse kohe ei tõota. Mäletan, kuidas eelmise aasta 24.detsembril tormasin veel Sista jõulukingitusega Lõunakeskusest välja, samal ajal kui Herr Isa helistas ja uuris, kus ma olen: "Kõik hakkavad juba laua ümber istuma!" Masendav.

Noh, aga eks see näha ole. Nagu kõik siin ilmas.

Esmaspäev, 12.detsember 2005. Jõulurahu, mu perse!

2005-12-12T09:17:00.000+02:00

Ajalehti ikka ei ole vaja lugeda. Mul käib see nii periooditi - vahepeal loen ja siis ei loe üldse. Täna hommikul jälle lugesin. Ja suutsin kohe närvi minna. Nagu näiteks selle peale. Ma ei teadnudki, et neljarealist teed ei tehta seepärast, et "ei ole liiklus piisavalt tihe"?!? Et seda teed ei ole lihtsalt vaja!?! Ma mõtesin, et põhilisteks tee mitterajamise põhjusteks on umbes rahapuudus ja äkki maaomandiga seonduvad probleemid. Aga ei, seda pole lihtsalt vaja.

Ja sellest, kui ohtlik see maantee on, ei ole vist mõtet üldse rääkidagi. Need kes sõidavad, teavad. Seda neljarajalist teed oleks vaja juba sellepärast, et oleks turvaliselt võimalik sooritada möödasõite suurtest veomasinatest (ja neid sõidab sel maanteel rohkelt). No jne jne.

Kummaline on see elu siin Eesti riigis ikka. Räägitakse tohutust majanduskasvust, samas infrastruktuuride mittekvaliteetse seisundi pärast võiks nii mõnigi mees endale kuuli pähe lasta (kuigi, tegelikult miks, eksole, keda see huvitab, peaasi et majanduslikud näitajad üldiselt head oleks), tarbimishullus on varsti suuremamõõtmelisem kui USA-s (kusjuures hinnad on siin ju oluliselt kallimad ja palgad oluliselt väiksemad ning tarbitakse hullunult; nädalavahetustel veedetakse aega rohkem kaubanduskeskustes kui kodus või looduses või üldse, perega tegeledes - ses mõttes see asi on juba suuremate mõõtmetega kui USA-s), päeva tipphetk on keskmise eestlase jaoks see, kui saab mõne Baari tegelase käitumise kohta eriti halvasti ütelda või kuskil uudisteportaalis kommenteerides sitta pritsida. Jne jne.

Vot tigedaks teeb mind see ajalehtede lugemine. Mürgitab mu ära. Ja seepärast on parem mitte lugeda.

Nädalavahetus oli muidu mõnus, kui välja arvata see kohutav liigese ja lihasevalu, mille sain reedesest jalapäevast jõusaalis (muidu on lihasevalu mu lemmikvalu, see nagu märk millegi toimumisest ning edasiminekust ning valu ise on ka naljakas, selline poolkõditav ning lõbus, aga no seekord oli see liig mis liig). Laupäeva õhtul ma ei saanud praktiliselt kõndidagi ning öösel jalad valutasid niivõrd, et unega oli probleeme - ühelt küljelt teisele keeramine võttis higimulli otsa ette. Ei tea, kuidas mõnikord lihased ja liigesed sellise reaktsiooni esile kutsuvad, vaatamata sellele, et trenn ise oli mõõdukas. Vaaaluuus!

Aa, ja siis ühest asjast ma ei saanud nädalavahetusel aru. Laupäeva õhtul näitas TV3 Miss Maailma, ja seal kommentaator aina kaagutas, kuidas see otseülekanne ja puha. Samal ajal oli interneti uudisteportaalides juba uudis, kes võistluse võitis, üleval. Kelle lollitamisega siin tegemist oli, huvitav? Või arvas TV3 või show kommentaator tegelikult ka, et on otseülekonna? Lollitati hoopis neid? Selles lubatagu kahelda.

Oh seda elukest küll, nagu mu vanavanemad ikka vahepeal elatud ajale tagasi vaadates ja ohates on ütelnud. Ma siis siinkohal võtan sõnad tagasi, sest ma ju veel noor inimene ning peaksin jõudu ja hakkamist täis olema. Ning rõõmu, rõõmu peaks minus palju olema! Mõnikord ei ole aga kohe üldse. Ja tegelt on see nõme. Rõõmus tuleb olla.

Et jah, mis seal siis ikka, näpud tuppe ja tegudele!

Hoia ja keela

2005-12-09T18:48:00.000+02:00

Anti Kammiste näeb oma juuksevahuga sätitud lokilise soengu ja krobelise puudrikorraga välja nagu Mrs Doubtfire, ja loomulikult selle oluliselt haledam versioon.

Reede, 9.detsember 2005. Rubriigist "Rassel suunab Teid mõnudele"

2005-12-09T09:41:00.000+02:00

You're special, you're like a rocket through me.
[Mew "Special"]

Tutvusin mõni aeg tagasi ühe huvitava projektiga, mis, tagasihoidlikult öeldes, mõningast kõneainet kunsti- ja religiooniringkondades pakkunud on. Tean, et Prantsusmaal on selle kampaania avaldamine keelatud, sest see tekitaks erinevates religoossetes gruppides valulisi reaktsioone.

Fotograaf, kes asja taga on, on üks väärt tegelane ning üks minu uuemaid lemmikuid. Lubage tutvustada: François Rousseau. Silmailu ja võrratut fotokunsti nii et tapab tervist.

Mew viimane, võiks vist veel ütelda uus album on võluv, aga mitte nii võluv kui Frengers. Issand, ma mäletan kuidas Frengers mulle naha alla ronis. Tõmbasin selle endale Soulseekist kellegi failides tuhlates, teadmata, mis see on. Mew'st ei teadnud siis siinkandis (ja üleüldse) veel keegi midagi. Ja siis panin plaadi magama minnes mängima. Olime siis veel A-ga koos ja kui plaat oli mõni aeg mänginud, tundsin, kuidas kõhust läheb õõnsaks ja keha muutub imelikuks. Music spreads it's wings. Mäletan, kuidas sosistasin A-le, "appi, mis asi see on?" ning alistusin külmavärinatele. Njah, üks erilisi muusikaelamusi jälle. Selliseid ei ole palju.

Siis mäletan üht Võrru sõitu Sistaga, kus taevas oli õrnalt pilvine ning päike paistis silmanurkadesse. Sista üldiselt ei viitsi kuulata neid asju, mida mina hullult tahan kuulata. Sel korral aga Mew Frengers mängis kõvasti ning Sista ütles, et see hea autoga sõitmise muusika, tekitab tunde, nagu võiks taevasse lennata. Ja just, taevasse lendamise album see oligi (ja on endiselt).

Uus album kannab oma unistavates helides samasugust alatooni. Puudu ongi ainult see uudsus ning avastamishelgus, mis samas on asendunud turvalise teadmisega, et mõned head asjad jäävad ning ei muutu. Ja see on peaaegu et sama hea tunne, kui uue avastamisel ja selle sisse ronimisel. Liblikad on lihtsalt natuke teist värvi. Ja praegu olen kuulanu mitmeid kordi järjest lugu Special, ja selle algus on nii mõnus segu Doors'ist ja Kino'st, aga Mew hellusega. Väga mõnusa mõjuga segu.

Olgu, ma nüüd hakkan asjalikuks.

Kolmapäev, 7.detsember 2005. Nunnu dress.

2005-12-07T17:23:00.000+02:00

Kolmas komm on nii nunnu! (Mul on kohe nii lõbus olla nüüd! Nii vähe on ikka vaja mõnikord.)

Teisipäev, 6.detsember 2005. Peegelkerad ja koerad

2005-12-06T14:43:00.000+02:00

Või nii. Et kohe koleilus.

Ja Yorkil on juba natsa parem, tänan küsimast.

Sobrasin enda fotofailides ja leidsin ühe toreda pildi, kus tüüp käis mõni nädal tagasi teiste kaakidega jooksmas ja oli Aksessuaaride sõnul seltskonna hing. Nii tore. Ma kohe nii uhke! :) Igatahes, siin ta ühe Basset-lontrusega käbi jagamas:

Hiljem, enne keskööd

2005-12-05T23:21:00.000+02:00

Tahaksite oma närve proovile panna? Tulge ja proovige New Yorkile silmatilku panna. Silmatilkade panekule eelneb muidugi silmade puhastamine silmapuhastamise vedelikuga.

Phffhfhhfhhffffffffff!!!

Esmaspäev, 5.detsember 2005. Eyes wide shut

2005-12-05T10:17:00.000+02:00

Eile hommikul võtsin New Yorki vanemate juurde kaasa. Vanematel retriiver, kes muidu tore ja sõbralik, aga ikka liiga suur individualist, nagu välja tuli. Taas. Igatahes läks väikseks madinaks, NY kiljus nagu oleks siga aia vahele jäänud ja peale seda meie kõigi jaoks hommikust shokiteraapiat läksid Yorkil silmad täitsa tagurpidi ja hakkasid vett ajama. Täna hommikuks oli asi nii hull, et ühte silmamuna pole nähagi, sest alalau all paiknev ollus on nii pistes ja punetab, et peidab silmamuna ära. Ja minul muidugi närv väga püsti, et mitte ütelda paanika.

Nüüd ootan kannatamatult, et kell 11.30 saaks ja me tüübiga doktori manu minna saaks. Häda nende lastega.

Neljapäev, 1.detsember 2005. Õhtul, enne keskööd

2005-12-01T23:43:00.000+02:00

Lehekülg siin.

Eelmisel aastal, suvest talveni, elasin kindlas veendumuses, ei olen HIV positiivne (vahepeal rahunesin maha ka ja ei mõtelnud sellele). Kui päris aus olla, siis oli see mu elu üks närvesöövamaid perioode (bakatöö kirjutamine oli selle kõrval ikka lumme kusta). Ma ei kujuta ette, kui palju närvirakke ma kulutasin ja kui palju magamata, keha külma higiga kaetuna veedetud öid ma üle elasin. Piisavalt palju, arvan. Oli see siis põhjustatud minu raskekujulisest kalduvusest hüpohondriale või teadlik teatud olukorra ning sümptomite analüüsimise tulemus, aga raske ja keeruline oli see ühel või teisel juhul.

Tänu sellele perioodile on minu teadvus AIDS-i puudutavate aspektide kohalt oluliselt kõrgenenud. Ja mul on selle üle hea meel. Antud perioodi jooksul käisin ma neli korda HIV testi tegemas. Päevad, mis jäid testide ja testitulemuste teadasaamiste vahele, olid kohutavad. Mingitel hetkedel ma enam mitte ei istunud, vaid kõigutasin ennast ning närvipingest oli mul pidevalt väike palavik. Mille ma interpreteerisin muidugi kohe teatud sümptomiks. Ja muidugi, taas tõdesin ma seda, et psühhosomaatika on üks võimas jõud - inimene on võimeline endale kõiksugused haigused ise tekitama, kerge külmetus ei ole üldse mingi probleem.

Mäletan, kuidas kõndisin Käärikul mööda territooriumit ringi ning püüdsin AIDS-i ennetuskeskuse nõustamiskabinetti telefoni teel kätte saada ja mitte keegi ei võtnud terve päeva toru. Ma värisesin ja närvitsesid ning olin täiesti tegevusvõimetu. Siis ma saatsin neile e-maili, millele ma sain vastuse mingi paari nädala möödudes. Mitte just kõige parem teenindus, aga ma ei suudaks neile ka midagi ette heita, sest ma usun, et nad teevad oma tööd olemasolevaid vahendeid kasutades maksimaalselt hästi. Ma tahtsin, et nad räägiks mulle, kui suur on tõenäosus ühe või teistsuguse kontakti puhul ning kas ma võiks juba testi minna tegema ja kas äkki see juba midagi näitaks. Siis ma võtsin end ikkagi ise kokku ja vedasin end anonüümsesse AIDS-i kabinetti. Kus ma sain täiesti super kohtlemise osaliseks. Mind rahustati peaaegu et täielikult maha. Loomulikult, et ma ka maharahunenuks oleks jäänud, oleks ma pidanud loobuma kooselust iseendaga või siis looma kooselu anonüümse kabineti tädiga. Igal juhul, sinna minemist ei ole üldse vaja karta.

Kindlalt õige testitulemuse saab teada kuus kuud peale ohtlikku vahekorda (mis on siis periood, mille jooksul antikehad tekivad; võivad ka varem tekkida, aga ei pruugi). Seega, kui ma esimene kord käisin testi andmas (sellest minu arvates ohtlikust vahekorrast oli siis kõigest mõni nädal möödas), ei pruukinud tulemus olla kuigi adekvaatne. Tuli oodata. Ja ootamine on ju nii raske. Tean kahte korda oma elus, kui ma olen tahtnud, et aeg väga palju kiiremini läheks. Üks oli siis, kui ootasin, et NY-i juba endale saaks, teine, kui ootasin, et mööduks kuus kuud, et saaksin teha HIV testi, mis annaks adekvaatse, õige tulemuse. Loomulikult ei ole need perioodid emotsionaalselt üldse võrreldavad. Viimane neist oli ikka emotsionaalselt võrdlemisi laastav.

Sel perioodil lugesin väga palju HIV-i ja AIDS-i kohta. Elasin hästi palju läbi ning kaasa, ja üritasin sealjuures ennast harjutada mõttega, et kui olengi HIV +, pean ju edasi elama. Inimene on ikka huvitav olevus. Kui palju on mõtteid, mida ei suuda mitte mõtelda, mis kerivad ja kerivad ning ummistavad hingamisteed ja rahu, mis hakkavad sisemuses elama nagu pahaloomuline kasvaja. Ja kui palju on mõtteid, mida mõteldes ning sisendades on võimalik muuta inimhinge, sisemaailma, kogu elu! Mõttejõud on ikka äärmiselt võimas jõud.

Enne seda, tagant järele vaadates äärimselt huvitavat ja olulist perioodi minu elus, oli AIDS-i teema minu jaoks samasugune kauge ja mind mitte puudutav teema nagu, ma kujutan ette, väga paljude teistegi eestlaste jaoks. Nüüd mõtlen, et kahju, et inimene peab midagi sellist läbi elama, et tähele panna ja mõista asju ning ohtuseid, mis eeldaks vastavatest asjadest arusaamist ka ilma kriisideta. Nüüd ma mõtlen, et lisaks inimestele peaksid meie poliitikud midagi sellist läbi elama, et teadvustada probleemi tõsidust selles väikses Eesti riigis, kus igasuguse tolerantsuse puudumisest ja mõistmatusest rääkimata jookseb mõne aasta pärast sotsiaalsüsteem kokku, sest keegi ei oska neid ravi vajavaid haigeid kuskile panna ning nendele ravi võimaldamiseks puuduvad üldse vahendid.

Vaatasin täna CNN-i, kus räägiti väga palju HIV-i ja AIDS-i teemadel ning tehti erinevaid reportaaze erinevatest maailma paikadest. Mõtlesin, et see on propaganda, mis on äärmiselt hea ja vajalik. Ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati nägin sellist nii positiivset propagandat. Igal juhul, ühes lõigus, mis rääkis ühest Aafrika külast, näidati kogunemist, kus viibisid küla elanikud ning nii kohalikud kui ka välismaalastest vabatatlikud sotsiaaltöötajad. Üks vabatahtlik küsis külaelanikelt, et kes on teist täna saanud korraliku lõunasöögi? Külarahvas hakkas naerma ning inimesed raputasid kurblikult pead. Siis küsiti, et kes teist teab mõnda inimest, kes on surnud AIDS-i? Kõik kohalviibijad tõstsid käe. Viimane kui üks.

Maailm on raske koht. Tohutult ilus, aga aeg-ajalt nii raske. Ma tahan, et me mõistaks rohkem antud raskust, ja ka ilma seda raskust ühel või teisel viisil läbi elamata.

Kolmapäev, 30.detsember 2005. Jessica, sa väike liboon!

2005-11-30T13:19:00.000+02:00

Ja lahku nad läksidki!

Nii palju siis eeskujulikust kristlikust kogu USA-le eeskujuks olema pidavast perekonnast. Jessica, sa vana hoor! Kas ema ei õpetanud, et nii ei ole kena teha!!! Rohkem detaile PerezHiltoni'lt.

Nüüd tuleks vist teha siis seriaal Newlydivorced või midagi. Saaks hea show küll, kohtu ja kõige muu triangliga.

Mul lihtsalt ei ole vaadake muud teha (loe: ma olen laisk), kui internetis tuhlata. Nii põnev!

Teisipäev, 29.november 2005. Õhtul

2005-11-29T22:51:00.000+02:00

Eelmine nädalavahetus Helsinkis Akateeminen Kirjakauppa teiselt korruselt eskalaatoriga alla sõites avanes üllatav vaatepilt, mille keskmes istus Edgar Savisaar ning jagas autogramme oma soome keeles ilmunud raamatule "Virun vaaran vuodet". Tõlgi vahendusel said Helsinki inimesed ka Eesti suure fenomeni käest küsimusi küsida. Ma ostsin ajakirjade osakonnast Madonna kaanepildiga Attitude'i.

Zemfira kontsert sel nädalavahetusel oli imeline. Mingil, vähemalt fännide jaoks imelisel põhjusel ei hoidnud Zemfira endal pool kontserti prille ees (mis, nagu me kontserdikülastajad omavahel arutasime, on harukordne). Rahvas kiljus vaimustusest. Ja no tema muusika. Ma ei oskagi midagi piisavalt head ütelda. See ronib sisse ja tuksub jõudsalt, küll vahest mõningate melanhoolianootidega, edasi.

Maa on must.

я хочу чтобы во рту оставался честный вкус сигарет
мне очень дорог твой взгляд мне крайне важен твой цвет
я умираю когда вижу точно вижу и некому спеть
я так боюсь не успеть хотя бы что-то успеть
[Zemfira "∞"]

Reede, 25.november 2005.

2005-11-25T15:43:00.000+02:00

Päris hea AIDES'i AIDS-iennetuskampaania poster.

Teisipäev, 22.november 2005. Sick as a dog

2005-11-22T09:32:00.000+02:00

No sellist tatirünnakut pole mina oma elu sees tunda saanud. Eile oli vahepeal nii paha olla, et ma ei suutnud püsti ka tõusta. Aevastasin ja aevastasin ning muudkui nuuskasin ja nuuuskasin, silmad vett täis, pea ja hambad valutamas. Ja arvata, et tänaseks on asjad paremad ning ma olen võimeline tööle minema, oli muidugi äärmine lihtsameelsus.

Kõige raskem on muidugi Yorkiga. Temaga ma ei suuda üldse tegeleda, aga ta ju nii tahab, et temaga tegeletaks. Siis ta on selline õnnetu ja nutab ning ma ei suuda talle kuidagi hea peremees olla. OK, üks asi on väljaskäimised - topin end riidesse nagu kubujuss ning ootan siis, tativool külmast õhust hoogu juurde saades ninast välja tulemas ja mina seda muudkui nuusates, et York oma asjatoimetused ära saaks aetud. Siis kiiresti tuppa (millega York ei ole ikka üldse rahul, tirib mind muudkui Toomemäe poole) ja pikali. Vähemalt nii palju on tore, et kui ma teleka ees diivanil magan, ronib York mulle kaissu, praktiliselt näkku (mis järel ma lükkan ta rinnale ja siis ta vajub mul külje alla, pea mul õlale) ning magab hambad laiali nohisedes koos minuga. Nii me siis enamuse päevast lihtsalt lamame ja magame. Yorkil võib ikka väga lõbus olla.

Oehh, aga siis teleka ette nüüd. Kui mitte seda vahtima, siis vähemalt pikali.

Esmaspäev, 21.november 2005. Get off my street!

2005-11-21T10:09:00.000+02:00

Nädalavahetus Helsinkis oli lõbus - selliseid tuleks rohkem ette võtta. Mul on tunne, et jõulukingitusi tuleks ka sinna minna ostma, sest valik on ikkagi mõnevõrra mitmekesisem. Yorkile leidsin näiteks Stockmanni loomaoskonnast võrratu Burberry kaelarihma.

Eestisse tagasi jõudes tabas mind kohe mingi haigus. Ei saagi aru, kas viirus või lihtsalt äge külmetus. Igatahes on nüüd sitemast sitt olla, olen juba pea rulli peldikopaberit ära nuusanud ning eks nuuskan teisegi. Eks näis, homme tahaks tegelikult (või noh, asi ei ole tahtmises, vaid kohusetundes) tööle minna, sest ma tahaks nii mõnegi asja ette võtta ja ära teha. Lihtsalt, olen nii palju viimastel päevadel mõtelnud sellele, kuidas ma lihtsalt ei viitsi mingite asjadega tegeleda ja siis ei tegelegi, aga mis samas kummitavad mind ning nende tegematajätmine halvab omakorda mu teisi toimetusi.

Madonna Ülestunnistused tekitavad mus taas täiesti imelikke protsesse mõtlemises ja kogu vaimses hoiakus. Viimati juhtus see Ray of Light'i ajal. Ma olen ikka võimatu ja vahepeal on mul endaga nii raske. Ja kogu asja juures on kõige hullem see, et ma tean täpselt, kuidas mul endaga kergem oleks, aga ma ei võta ses osas suurt midagi ette. No see peab muutuma!

Haige on sitt olla. Seega, tuleb küüslauku süüa!

Pühapäev, 13.november 2005. IT'S PERFECT!

2005-11-13T21:19:00.000+02:00

Ma olen terve nädalavahetuse (ja mõned sellele eelnevad päevad ka) Madonna uut albumit kuulanud. Ja oh sa puts kui raju see on! Ma ei ole väga tükil ajal midagi nii lenduajavat kuulnud. Praegu tulin Ihastest ja see lõugas mul autos vaat et maksimum voljuumiga ning ma ei teadnud kas kiljuda-karjuda, läbi katuse hüpata või midagi mööda üles sõita. Lahe ikka, mida muusika teha võib. Ja no alguses ma mõtlesin, et suht suva asi. A siis hakkas ja hakkas kerima ning ümber sõrme ta mu keris. Ja iga kuulamisega läheb aina paremaks. Fucking disco-fantastic! Ja homme peaks see ametlikult ka välja tulema. Oi, Rassu tahab seda tibu juba väga väga enda käes hoida.

Aa, ja siis vahepeale olen veel kuulanud Mylo ja Gloria Estefani "Dr Pressure" mixi (enne koristades mängis see mul oma 20 korda küll järjest). Eriti hea asi ikka. Ja siis Armand van Helden'i In Your Eyes sobib mulle praegu ka väga.

Mu pea on praegu märgade ja liibuvate kehade, lämbete parfüümide ja niiske õhkuga tantsupõrand, kõige parema muusika ning joovastavaimate koktelidega klubi. My dear, feel free to join.

Neljapäev, 10.november 2005. Ole Sina see...

2005-11-10T10:34:00.000+02:00

Päevad on segamini. Ja möödunud liiga kiirelt.

Midagi mulle selles aastalõpuajas meeldib. Et see tuleb väga kiiresti, et toimetamisi ja tegemisi on nii palju. Ja et üritusi, mis inimesed kokku viib, on ka rohkem. Ja inimesed on teistsugused. Ja et kõrtsis saab hõõgveini ja porterit juua, mida muul ajal ikka ei tee. See kõik tekitab kuidagi sellise hubase tunde ning ajab hinge magusalt melanhoolseks.

Esmaspäeval, Käärikul, oli vanemkokk mulle sünnipäevaks jõulukooki teinud. Selline... piparkoogikeeks, meeldivalt terav ning jõulune. Nädal tagasi kolmapäeval maitsesime toidumessil verivorste. Susisevad maitsed, mis taas sosistavad hubasustunde järele.

Hubasus nendel viimasel aasta kahel kuul, selles pimedas aastalõpuajas, on hästi oluline. Ma nii tahaks, ma nii soovin, et meie ümber ja sees oleks hästi palju hubasust. Et meil oleks hästi mõnus olla.